Archive for the ‘prügi’ Category

Imeb täiega :)

Hommikust saadik uristab keegi akna all, umbes nii kella seitsmest alates juba…Noh siin Soomes oleme me sellega juba üldiselt harjunud, et hommikul kell seitse keegi su akna all uristab vöi juristab. Niisiis ka täna. Ei ajand vihaseks ega porisema, vötame asja sellisena nagu see on…
Hiljem kümne paiku ülikooli tatsudes sai aga asi selgeks – täna on Lutako puhtaksimemise päev…Köigepealt väike traktor harjade ja londiga juristab köik kohad läbi ja siis mehed natuke väiksemate lontidega käivad veel omakorda köik nurgatagused läbi…Mulle tundus täna, et ka värskelt puhkema hakkavad puulehed käidi oma lontidega juba üle, et ikka puhas oleks ja kuskil tolmu kübetki poleks.
Tegelikult on siinkandis puhas küll – aknaid vöid vabalt kahe aasta tagant korra pesta, ja tuppa koguneb ka ainult seda tolmu, mida ise suudad toota…Ses möttes oli Kängsepa Liisul öigus, kui ta eile oma Soome jöudmist kommenteeris – et köik on nii puhas ja steriilne…On töesti.

EDIT: Õhtul käis rahvas meie külavahel ka mustade kottidega ringi – koristamise talgud siin meilgi, silt puha väljas, et tulge ja olge ja tehke, ja pärast grillis keegi papi talgulistele majade vahel miskit ja päike pasitis ja oli ilus ja kevadine siingi…Ja Lutako linnaosa, Jyväskylä Manhattan, sai puhtaks, sest mida kõike sealt lume alt ka välja ei sula…

Advertisements

Tõrvatilgad koristamiseufoorias ehk tegemata asjad

Eilne prügikoristuse kampaania “Teeme ära” on väga vahva üritus, üks vahvamaid, mis viimasel ajal Eestimaal teoks saanud, minu meelest…

Eilne päikseline ilm ja hakkamist täis inimesed, no mida veel tahta. Lisan siia pildi linnalähedaselt maalt, Harkujärvelt, kus meie perepea lipuplatsi pealik oli…Sest las olla visuaalselt vaid head asjad nähtaval…
Kuid nii nagu igas ilusas loos, on ka selles kampaanias tõrvatilgad sees…Alustasime eile reisi tagasi Soome koju, ja enne seda oli vaja tankida ja autot pesta. Otsustasime seda teha Tallinnas Õismäe Statoili tanklas…Ja…Ilusasti puhtaks koristatud Harkujärve küla vahelt Tallinnasse keerates, olid muljed sellised…
Vat kui seisate ühel ilusal päeval Õismäe Statoli tanklas autopesu järjekorras, ja teist vasemat kätt on noortele ehitatud kena rulatamise-trikitamise plats ja sealt veel eemal on kena Saku Suurhall kus parajasti kevadlaat ning mõnusat rahavalikku muusikat lastakse… Siis heitke pilk ka sellele räämas ja lagastatud muruplatsile bensujaama ja Saku Suurhalli vahel…Selle platsil on kõik asjad, iseloomustatavad sõnaga “tegemata”, mis vähemalt sel nädalavahetusel Eestimaal tegemisevääriliseks on peetud… Parafraseerides Tallinna Keskerakondliku linnvalitsust nende endi valimisloosungiga – “Tegemata!” Muruplats on silmnähtavalt hoolitsemata, eelmisel aastal meetriseks sirgunud umbrohuroigastest me täna ei räägi…Küll aga on seal korralik hunnik igasugu sodi – jäätise, kommi jm paberit, prahti ja sõnnikut nii et vähe pole. Ja tuleb järjest juurde, lisandub operatiivselt, nagu bürokraatidel kombeks öelda on. Noored ostavad Statoilist mõne jätsi, ja ikka paber visatakse ju muruplatsile, mitte prügikasti. Ise oma silmaga nägime, kuidas prahti maha lennutati…Ja paha tunne oli…
Irooniline on selles paigas ka veel see, et lisaks kõiksugu soliidsetele ja suurtele firmadele selle platsikese ümber, on seal ka väike ja välimuse järgi suht asjalik aia ja istikute müügikoht…Ei tea, mis sorti iluaiandust saab sellise laga taustal propageerida?
Mul jäi tõesti hinge kripeldama see, et me orgunnime üksteist üle Eesti erinevatesse kohtadesse üksteise järelt sitta ja sodi koristama, aga oma igapäevase tegutsemis, toimetus, äriümbruse unustame korda tegemata…Või lihtsalt ei jätkunud selleks laupäevaks Eestimaale enam inimesi, kes oleks Statoili, Saku Suurehalli, suurte kaubanduskeskuste vahelise platsi puhtaks teinud? Mina seal küll nägin umbes kolmekümmet sihipäraselt rakendamata noort – oleks ju olnud tore, kui need kohalikud rulatavad ja trikitavad noored kuidagipidi oleks organiseeritud seda platsi koristama, mille veeres nad ise oma vaba aega veedavad…kas siis ümbruskonna firmade initsiatiivil või linnavalitsuse initsiatiivil? Äkki siis enam nii lihtsalt prahti ja sodi enda ümber laiali ei lennutaks ka?

Prügimajandusest meie sees ja meie ümber

Minu vanaema, vana ja tark saare naine, ütles kunagi, kui mõni inimene lamedat ja labast juttu ajas, et selle inimese jutt on küll kui sea kusi…Siis ütles ta veel, et parem on üldse vähem rääkida – vaid siis kui sul midagi öelda on…Vanaema ütles seda kontekstis, mis väärtustas tarka juttu – seda, et kui suu lahti teed, peaks jutul sisu ka sees olema…Olen proovinud seda meeles pidada. Vahel on see õnnestunud, vahel mitte. Vahel olen suutnud olla esteetiline ja korrektne ning jätta endast avalkikku ruumi intellektuaalselt ökoloogilisi jalajälgi… Vahel aga olen reostanud nagu viimane labane … Üldiselt on inimesele omane, et ta toodab prügi, prügi on meie eksistentsi jääkprodukt.
Materiaalse prügi teema on aasta algusest Eestis kuum teema olnud – üllatus, üllatus – me peame mõtlema hakkama enne kui miski potsku miskisse suuremasse potskusse viskame. Trahvide hirmus sunniviisiliselt, aga ka sageli vabatahtlikult on vaevaline protsess käima läinud ja kõik maise elu materjaalne jääk on hakanud saama mingit korrastatust ja süsteemi nii isikliku kui riiklikul tasandil. Lootust on, et Futurama multikas nähtud prügi planeet jääb siiski olemata?
Aga mitte ainult vanad piimapakid ja kommipaberid ja kartulikoored ei ole prügi…Paraku. Prügi on ka see mis on meie peas ja mis tuleb välja meie suust. Prügi võib olla ka see, mida me toodame iga päev läbi erinevate meediakanalite ja kommunikatsiooniprotsesside. See on vaimne prügi, mis samamoodi reostab, nagu kommipaber, kartulikoor ja kasutatud piimapakk või kilekott…
Viimastel nädalatel olen ma mitu korda lugenud tõsisest ja siiani minu arust kvaliteetsest ajalehets Postimees (selle interneti versioonis) ühest blondist tütarlapsest … Seda, et ta on olnud ilmatüdruk ja kinnisvaramaakler (aga miks ta pole veel olnud näiteks günekoloog või tuletõrjuja, tahaks ma siinjuures uudishimulikult küsida – need ju ka auväärt ametid…ning ma ei imestaks, kui ühel päeval tuleks uudise, et tütarlapsest on suhtekorraldaja saanud, sest tänapäeavl kõik ilusad tüdrukud peavad natuke aega ka suhtekorraldajad olema…) Aga see selleks, leht kirjutab ka, et piiga elab koos kuulsa muusikuga, ja kirjutas peika laulule sõnad..sest väidetavalt olevat ta isegi Kreutzwaldi (või oli see Koidula) suguvõsast…Järgmisel päeval lugesin, et Vabariigi aastapäeva puhul on see sama tüdruk isegi president Pätsiga ühest suguvõsast (kõlab nagu nõukogude liidu kosmonaudi elulugu, kas pole?)…Või siis muud suured ja olulised uudis meedias, et linnapea Viisitamme arvates on presidendi vastuvõtt pingviinide paraad ja Vändra Aveli kuulutas, et ta ikkagi ei abiellu Arnold Oksmaaga…Kosovo kriis on kökimöki selle köige körval…No kena on, aga mis ma selle teadmisega oma elus peale peaksin hakkama. Sellest infost ei ole mulle muud, kui et paneb õlgu kehitama ja käsi pesema. Selline nilbe tunne on, et minu isiklik vaimse prügi kast ajab üle, ja ma ei saa seda prügi kuskile kallata, sest keegi salaja kogu aeg paneb minu prügikasti seda mentaalset prügi juurde… Keegi reostab salaja ja nähtramatult minu aju…
Ilusate meedias eputavate tüdrukute puhul mõtlen, et elame näeme – meedia loob oma kangelased, aga meedia ka hävitab oma kangelased, ja need (a la Karvamüsti ja lusikaga ennast alakehast kõdistav keegi Terje või Mann ja teised avalikud ühiskondlikud naiivitarid) tõenäoliselt ükskord samamoodi oma meediavitsad ka saavad, kui nad kriitiliselt iseenda suhtes mõtlema ei õpi. Viisitamme kõrgelennulisi avaldusi lugedes aga tuleb vaid muie suule – jälle üks narr tahab rahva seas popp ja päevakajaline olla… Seekord siis poliitnarr. Ja tema puhul ei ole enam ka mingit lootust positiivseteks intellektuaalseteks arenguteks, sest vana koera ikka ümber ei õpeta…
Ok. Ma saan aru, et rahvas vajab tsirkust ja leiba… Ma saan aru, et mõnel kibeleb edevus nahavahel nii kõvasti, et peab igal juhul korra nädalas oma nägu meedias nägema ja oma geniaalseid vaimuvägatusi meedias võimendatuna lugema-kuulma, et muidu tuleb alaväärtuskompleks peale… Aga. Teisest küljest – mis on kogu selle jama eesmärk? Saan aru, et Viisitaam tahab olla ustav parteisõdur ja järgmistel valimistel oma parteile kasulik… ei vajalik olla… Tüdrikud ootavad kindlasti oma printsi ja tahavad rikkaks saada, sest, nagu Hollivuudi staaride elust tulnud meediauudised räägivad – kuulsad on ju väideatalt ka rikkad. Ja kui sul on palju raha, siis võid jälle omale 30000 krooniseid saapaid osta, nagu ka üks muidu ilus piiga meedias oma tarbimisharjumusi hiljuti kuulutas. Ja ega siis ükski teine ilus tüdruk ei saa olla siis teistest kehvem…
Aga miks mina pean seda kõike ajalehest lugema ja telekast vaatama? Minu arvates on see prügi. Ma tahaks midagi sisulist. Ma tahaks lugeda kellestki, kes on ka millegiga sisuliselt hakkama saanud – näiteks intervjuud Doris Karevaga, kes on päris luuletaja, mitte Kreutzwaldi sugulane…Päris luuletaja on aga tagasihoidlik ja ei tüki mediasse, kuigi tal oleks tõenäoliselt palju ja tarka öelda…Tahaks lugeda ja vaadata ja kuulata mõnest tublist Vändra inimesest, kes on elus palju tööd teinud ja huvitavaid aegu ja olukordi näinud, aga mitte niisama ilusast piigast, kelle kangelasteod elus on alles ees, kui ta neid teha viitsib, ja kellest ma pole siiani aru saanud, et miks oli tal vaja end meediasse upitada (see on muidugi minu rumalus, et ma aru ei saa, aga siiski…)
Miks me väldime sisu ja tegeleme kestadega, siltidega, välimisega… Miks me vaimses elus lepime kommipaberite, kartulikoorte, kasutatud kilekottide ja muu sodiga, selle asemel, et nautida sisu (komme, kartuleid jm siis metafooride keeles kõneledes). Miks me vaimselt oleme nõus tarbima koori ja kestu, kui materjaalses elus selle kõik oleme prügiks tunnistanud? Jah ma kõnelen ehk liiga keeruliselt ja metafoorides. Ja minu sõnad on karmid ja julmad ja ülbed. Ning ka minugi teksti võib tõlgendada ju prügina. Ja kellegi jaoks ta kindlasti ongi prügi. Kuid …
Avalik ruum meie ümber on täis sõnumeid. Nii sisulised kui need sõnumid on, nii puhas ja esteetiline on ka avalik ruum meie ümber. Meedial on suur roll siin olla kojamees – kas lasta prügi lendu, või hoolega sisu ja rämps teineteisest eristada…Ja meedial on ka vastutus seda teha. Ka meelelahutusmeedial, sest meedia on meedia, ja siin ei ole õigustust vastutuse eiramisele.
Ja tegelikult, tõeliselt ökoloogiliseks saame me alles siis, kui me õpime kriitiliselt suhtuma ka avaliku ruumi reostamisse elik kui hakkame taunima mõttetut edevust ja läbinähtavat populismi mula. Ja kui hakkame väärtustama sisu. Ja ilusad tüdrukud ja vaprad poisid, kes kõik arvavad, et ainult läbi avaliku elu tegelaseks olemise ja läbi seltskonnameedia tuleb õnn nende õuele…mõelge enne kui parnassile ronite ka suu lahti teete..Jah, võib olla on selles kõiges sisu, mida mina sisutuks pean, aga sellegipoolest on ju asjad siis natuke valesti, kui keegi ei saa aru… Miks intervjuud Doris Karevaga on raske mõttetuks pidada, aga Vändra Aveli, Teise Arnoldi või mõne teise Postimees 24-s oma vaimu särada laskva tegelase juttude üle pole üldse keeruline irooniline ja irvitav olla…
Fakt on see, et mõistlik oleks siiski endale väga hästi selgeks teha, mis on see sisu, millega avalikus ruumis avalikult lehvitada, mis on see sõnum, mis avaliku ruumi avarustusee sinust kajama jääb? Sest tõsiasi on see, et elu meie ümber on muutunud, ja meedia olemus on ka muutunud. Oluliselt suurem roll ongi täna meelelahutuslikul ajakirjandusel. Kuid ka seda saab teha sisuliselt. Kõik on kinni selles, kuidas me asju teeme, mida me asjade sisse paneme. Seltskonna ajakirjandus müüb, õige. Rahvas tahab lugeda ilusatest inimestest ja siis selles valguses unistada…Kuid millised on valikud, mida meedia pakub? Milline on see intelligentsuse aste ja vaimne kultuurikiht nendes serveeringutes. Meelelahutus võib ka olla sisuline. Ja tõsine ajakirjandus vahepeal prügi. Need asjad ei ole mustvalged, lihtsad ammugi mitte.Ometigi on oluline, et me ühes asjad järgiksime kindlat joont – eelistades sisu kestale. Ja vältides prügi teket…Ning sealjuures enesekriitilised ja vastutustundlikud olles. Nii oleme ökoloogilisemad igas mõttes. Sest see, kui inimesed huvi pärast prügi lugema tulevad (klikkide arv postimees 24-s näiteks on suur) ei näita veel, et see neile meeldib. Inimene, va omamoodi loom on loomult ju hoopis uudishimulik.
P.S. Ilmunud toimetatult ka ajalehes Oma Saar(www.omasaar.ee)

Lugu sellest, kuidas sodinotsust prügiesteet sai

Inimene õpib kogu elu…Mõte meie igapäevasest argieetikast hakkas mind vaevama, kui sattusin lugema üht blogi, kus arutati selle üle, kas võtta naabri postkastist lehed ja panna need vanapaberisse, kui naabrit pikalt kohal pole ja postkast üle ajab…Ning nüüd, kui prügiteema on eriti aktuaalne, olen asja üle veelgi enam mõtisklema hakanud. Minu aravates ei ole see vaid prügi teema. See on laiem temaatika – meie igapäevase elamise eetika ja esteetika…
Kuidas me üldse oma igapäevases elus toimime – kas võtame üles maha kukkunud prügi, kas jätama endast maha puhta ja korras ümbruse – näiteks söögilauast tõustes? Kas mõtleme enne, kui poodi ostma lähme ja kas mõtleme enne, kui osa ostudest prügisse rändab – oli seda kõike üldse vaja osta ja koju tassida…
Soome elama asudes oli mitmeid kultuurilisi õppetunde. Üks esimesi asju, mille selgeks pidin saama, oli prügi sorteerimine…Sest siis, kui prügikasti panna sorteerimata prügi, saab siin trahvi kogu korteriühistu ja oi kuidas selles hirmus üksteise taga passitakse – et keegi valesti ei käituks.
Alguses oli raske, Eestis sisseharjunud lohakus ja hoolimatus võimutses, ja ka mu käitumine kippus selliseks postsovjetlikuks – hoolimatuks. Või ei – ma hoolisin küll, aga mitte laiemas plaanis, vaid väga egoistlikult – just nii kuidas mulle mugavam oli. Ja häbi ei olnud ja süütunnet ka polnud – kuigi olin ebaeetiliselt toiminud.
Eetika on ju üldse selline väga subjektiivne asi, et just sellised, millised on su väärtushinnangud, saavad olema ka su eetilised tõekspidamised. Ja väga lihtne on muutuda ebaeetiliseks näiteks üksinda pimedas teki all, kui mitte keegi sind ja sinu tegemisi ei näe – nokkida nina, poetada maha killuke paberit, peita näts tooliistme alla, jne…Ainult sisemine esteetika ja eetika seab need piirid, kuipalju ja mida sallida…

Esimene häbi
Esimese häbi oma käitumise pärast elasin üle Soome mineku algul kostil olles oma professori juures, kui olin kana kondid pannud tavalise prügiga segamini, noh lihtsalt rutiinist ja Eestis sisseharjunud praktikast. Professori pere muidugi ei kontrollinud ka prügikotte üle ja oli need kenasti äravedamiseks valmis pannud. Prügiauto aga kontrollis…Ja jättis selle puhtakslutsitud kanakontidega, mis nägid välja nagu vanad katkised pliiatsid, prügikoti kaasa võtmata… Õhtul oli pere muidugi üllatunud, et miks osa prügi viimata, ja leidsid nemadki kanakondid sealt. Süüdlast otsima ei hakatud, kuid mul oli töesti piinlik, sest mäletasin, et viskasin need sinna tavalise prügi sisse, sest kompostikott ei hakanud kohe silma, ja kondid olid kenasti kuivad ja puhtad ju…

Avastused
Omaette elukoha saamine Soomes tähendas aga seda, et pidin kõik kommunaalsed nõksud selgeks saama – et siinse kogukonna igapäevaelu reeglite ja eetikaga mitte pahuksisse minna. Kõige rohkem üllatas mind soomlaste korrektsus, sisemine korrektsus – mõtteviis. Jah Eestis nendes kodudes, kus oma majapidamine, biojäätmeid ja põletamisele minevat sodi ikka eraldatakse. Kortermajades ja muudes sellistes linnalikemates keskkondades aga on kõik kuidagi segamini ja räpane. Alates majade trepikodadest kuni prügikastide ümbrusteni välja.
Soomes pääseb prügikastile ligi vaid võtmega – avalikke prügikaste lihtsalt pole(noh sellised pisikesed prügiurnid ikka tänaval on, aga selliseid kolevants-kaste, kust vahel vaid prükkarite jalad välja paistavad pidasin siin silmas…). Ja prükkareid ka lihtsalt pole, või kui on, siis neid lihtsalt ei näe, sest neil pole kuskil sonkida. Ka prügi ei näe. Majades on spetsiaalsed prügi toad, kus siis erinevaid anumaid – papile, ümbertöödeldavale paberile, klaasile, metallile, kuivale segasodile, bioloogilistele jäätmetele…Ja kõige keerulisem oli aluses seda meeles pidada, et mida kõike tuleb üksteisest eristada – no näiteks metallkorgiga õlipudelilt tuli kork panna metalli kasti ja pudel klaasi kasti…Sama ka näiteks mingi vana ja äraviskamisele kuuluva konservipurgiga…Sprotikarp aga läks täies ilus metallikasti. Paberiga oli ka segadust – et kus algab papp ja lõpeb paber, või vastupidi…
Suurte mööbli ja muu mõttetu kola pakendite jaoks aga oli eraldi puur, millel ka kiri, et palun voldi oma kraam kenasti kokku, et siis mahub rohkem ja jätab meeldivama korrektsema mulje.

Vaieldamatu lemmik – biojäätmetele oma kõdunev kilekott
Kõige nunnum asi aga selles ökoloogilis eetilises õppetunnis oli minu jaoks biojäätmetele mõeldud kõdunevad kilekotid. Esiteks olid nad juba oma olemuselt sellised pehmed ja mõnusalt sametised. Ja teiseks, ikkagi super armas idee, mis biojäätmete kokkukogumise päris mõnusaks teeb – ei mingit vesist blöga ega vastikut laga…Kui kott saab “valmis”, sõlmid sangad kinni ja viskad suurde kasti, kus ka samatüübiline, aga suur kilekott sisemust vooderdamas – puhas, esteetiline, ja ütleks et isegi ilus.
Vahepeal City Market pakkus ka poest kraami kojuviimiseks neid spets kilekotte, mida hiljem sai kasutada biojäätmetele. Nii sai kohe kaks head asja korraga. Aga nüüdseks on see aktsioon vist läbi saanud, sest viimasel ajal on taas vaid tavalised kilekotid pakkumisel.

Sodinotsust supertarbija ja megakulutaja…
Üldiselt tundsin ennast Soome tulles just niimoodi. Olin irooniline, kui mu professor grillkana luukerest veel kanasuppi keetis (ja see oli maitsev) – minu tollane mõte oli, et no mida? Kas siis professoril pole tõesti nii palju raha, et peab sedasi koonerdama…Nüüd keedan ise seda suppi ja üllatan külla tulnud eestlasi…
Mina, “rikas” eestlane, käisin ka varem alati kooli sööklas söömas, samal ajal kui kolleegid kodust kaasavõetud eelmise päeva toidujääke soojendasid…Nüüd on mul võileva karp ja supikarp ja termos. Ning täiesti tore on sedasi “eväiseid” näksida ja lõunatunnil kolleegidega lõbusasti pläkutada. Sest sooja süüa teen õhtul nagunii, ja pole ju vaja mitu korda päevas nii sooja ja jõulist sööki süüa – kaalule on ka hästi mõjunud, muideks…
Alalõpmata unustasin, ja unustan ka praegu oma mitmekordse kasutamisega koti poereisule kaasa võtta, et natukenegi vähem tarbida ja kilesodi hulka vähendada – soomlastest ostlejatest julgelt pooled, või isegi rohkem, käivad poes suurte kandekottidega, mitte ei vea toitu koju saja katkirebeneva kiletotiga…Aga edusamm on seegi, et üks riidest kott mul siiski kogu aeg autos on, ja vahel ikka tuleb meelde teda kasutada ka.

Võtame mõnuga

Tänaseks on Soomes elamine mind õpetanud ja kasvatanud selliseks, et ma tõepoolest kaifin mõtteid sellest, kuidas vähem sodi toota ja endast puhtamaid jalajälgi maailma jätta. Erilise mõnuga võtan ma köögikapi sahtlist oma biojäätmete koti – sest see on tõesti pehme ja mõnus käega katsudes – ja teenib väga head eesmärki, ning mu kompostikast ei haise, ei tilgu, ei aja mind närvi, ja ma ei pea seda kogu aeg ikka uuesti ja uuesti pesema.
Mul on ukse peale liimitud silt, et ma reklaame ei soovi, ja kui mõni ikka potsatab posti, siis rändab see kenasti “paberite kokkukorjamise kotti”.
Pudelite, korkide, purkide, kaante ja muu kiliseva kolisevaga on asi väga konkreetne – aga vahva – iga kord kui omi pudeleid pudelite kasti viskama lähen, vaatan, mida teised sinna on visanud, ja see on ka natuke naljakas, sest kui seal on näiteks Viru Valge pudel, ja mina ise seda sinna visanud ei ole, siis kes on meie majast Eestis käinud?
Ma arvan, et prügi maailm on omamoodi lummav, ja see võib olla ka üks põhjusi, miks mõned inimesed tahavadki prügitamisega elatist teenida…See on omamoodi eluviis, sest tegelikult see õpetab maailmale vaatama laiemalt. Et kui meie selle argipäeva eetika maha jätame, siis mis tuleb pärast meid? Kas meil pole mitte vastutust meie elukeskkonna püsimise ees? Kas tõesti nõuka aeg õpetas meid olema nii ükskõiksed, et isegi iseendast enam sisuliselt ei hooli?
Kes veel kahtleb selles, et me oma jäätmeid targalt peame koristama ja endast eetilisi ja esteetilisi jälgi meie ühisesse elamise-olemise ruumi peame maha jätma, siis see vaadaku Futurama multifilmi, kus prügi jaoks eraldi planeet tehti, sest Maale ei mahtunud see kõik enam ära…
Ja mis siis, et meil praegu ja siin on hea ja mugav elada…Õpime mõnuga võtma asju, mis meil ka tulevikus võimaldavad hästi ja mugavalt elada, kuid mis esmapilgul tunduvad tülikad – nagu näiteks hammaste pesemine, prügi sorteerimine, liikluseeskirjade järgimine, tigeda naabri teretamine…jne.
Fotol prügihunnik New Yorkist, Uku pildistas 2005 kui seal seiklesime…