Archive for the ‘raamat’ Category

Eestlased ja pussnoad

Täna hommikul ootas mind ülikooli logeros ebameeldiv üllatus. Väljatrükk ühe Eestis elava soomlase blogipostitusest.

Lugesin seda postitust ja olin hämmastunud, üllatunud ja isegi natuke solvunud. Sest see stiil, kuidas see Haridusministeeriumis töötav noor ametnik sügisel juhtunud olukorda esitas, oli solvav ja minu jaoks täiesti arusaamatult möttetu. Jah, meie dialoog toimus seal Kirjanike maja keldris. Noormees küsis minult, et mis mind Soomes olles negatiivselt on üllatanud. Mul oli raske vastata töepoolest, sest pole nagu sellist asja koheselt välja pakkuda. Muidugi oleks vöinud ju öelda, sellest kirjutan ka oma raamatus, et soomlased on kitupunnid, aga see selleks. Eks sita iseloomuga inimesi on iga rahvuse seas. Rääkisin siis hoopiski sellest, kuidas mind üllatas see, kuivörd varakult soomlased oma lastele pussnoad kätte annavad ja kuidas mind üllatas aastaid tagasi nähtud tösiasi, et isegi sügislaadal reklaamitakse laste pussnuge. Meie vestlus jäi seal keldrisaalis sel teemal töesti pooleli ja teema öhku, sest tegelikult oli see raamatu teemast väheke körvalasetsev. Oma raamatus ma pole sellest kirjutanud. Noorsand aga innustus(ärritus) ja minule oli see kummaline, sest milleks reageerida nii emotsionaalselt kellegi isikliku arvamuse peale? Ja vöib olla jäi teema öhku ka seepärast, et ma töepoolest ei saanud aru, mis minu vastuses noorsandi ärritas, sest ta hakkas seal kohapeal aktiivselt seletama, et temal on ka pussnuga autos. Mina muidugi kommenteerisin, et minu mehel ka, isegi soome puss. Ja ma töesti ei saanud aru, milles tema probleem selle minu arvamusega oli. Nüüd siis sain aru – tema arvas, et tema kaitses meeleheitlikult soomlust. Mida mina tegelikult üldse ei rünnanud. Ehk siis noormees murdis sisse avatud aknast, nagu Eestis tavatsetakse öelda.

Muidugi ei suvatsenud noorsand isegi küsida mitte, et miks mind see asi negatiivselt üllatas.

Nüüd siis kirjutan siia, et miks ma ei armasta seda, kui lapsel on pussnuga taskus. Sellepärast, et olen oma lapsepölves näinud palju vene poisse, kes kogu aeg söda mängivad – küll pussnugade ja mängupüssidega, ja minu jaoks on pussnoal militaarne konnotatsioon. Oma lastele andsin noad kätte alles siis, kui neil koolis oli vaja käsitöö tunnis neid kasutada. ja olen pöhimötteliselt olnud selliste vägivaldsete söjamängude vastaline.

See, et minu assotsiatsioonid pussnugadega mitte kuidagi ühe soome noorsandi arusaamisega ei ühti, ei tähenda ju ometi seda, et ma kuidagi soomlust ründan?

Igatahes huvitav juhtum ja veel kord üks negatiivne kogemus seoses soomlastega. Önneks on mul neid kogemusi vähe. Enamasti mind ümbritsevad soomlased tolereerivad minu teistmoodi maailmavaatamist ja püüavad aru saada, miks ma mönda asja näen nendest teistmoodi. Ja sama on minu suhtumine. Ikka möista, mitte hukka möista. Sest see on ju loomulik, et erinevate kultuuritaustadega inimestel on erinevad kogemused ja arusaamised. See mis ühele on loomulik ja lihtne, on teisele keeruline ja ebaloomulik. Nii lihtne see kultuurilisi erinevusi täis maailm ongi. Ja oskus neid erinevusi tolereerida on intelligentsuse, mitte rahvuse küsimus.

EDIT/TOIMETATUD:

Diskussiooni samal teemal saab lugeda ka SIIN ja SIIN. Ja jätsin eile hommikul täpsustava kommentaari ka noormehe algse blogipostituse juurde, aga see jäi ootama administraatori heakskiitu, ja ootab seda siiamaani (23.02.2010 kell 1:42). Kas meil on pöhjust arvata, et Soome EU propagandaväljaandel on tsensuur?

EDIT/TOIMETATUD2: Täna hommikul olid mu kommendid kenasti originaalblogipostituse juures. vöttis aega, mis vöttis, aga nüüd on see pögus seletus seal olemas. mis muidugi ei tee olematuks selle blogipostituse ilget tonaalsust.

Kuulsus tuleb kolinaga

No nüüd on see siis juhtunud. Sügisel eestis ilmunud raamat Soome elust on märgatud ka soomlaste poolt. Laupäevases Keskisuomalaises oli artikkel ja pilt (kusjuures Ux oli pandud pildi autoriks millegipärast :)) ka puha juures: Keskisuomalaise jutt

ja Jöulu ajal Jyväskylän Kaupunkilehes

No varem on  olnud ka juba väheke kajastusi, aga väiksemamastaabilisi:

Talous sanomates

Viro Nyt

Inkeri leht

ja Tuglase seltsi väljaandes.

Täna juba kohalikud fännid helistasid mulle ülikooli telefonil ja uurisid, et kust saaks raamatut osta… Et Suomalainen Kirjakauppa ei müü seda (millegipärast on soomlastel arusaam, et Suomalainen Kirjakauppa müüb köike). Ei jäänd siis muud üle, kui juhatasin Petrone Prindi interneti lehele, sest teadsin, et sealt sai ka osta. Aga oh üllatust, ette tulid vaid inglisekeelsed leheküljed ja eestikeelsele ei pääsenudki – kas mingi ümbertegemise periood vöi muu häire, aga sealt inglise keelselt edasi klikkimine ei önnestunud. Seega, pole kindel kas kohalikud vanemad prouad, kes osta soovivad, ikka selle kirjastusest tellimisega hakkama saavad.

P.S Soome raamatu arvutused on kokku kogutud ka mu kirjanduslike katsetuste blogisse

Jöuluaeg Nirti seltsis

Elu on selliseks kujunenud, et üks mu omaaegseid hobisid – raamatute lugemine – on tänaseks täiesti teisejärguliseks tegevuseks jäänud. Akadeemilised kirjatükid on tekitanud teatud rutiinid ja tunnen end ruineerituna igasuguste tekstide suhtes. Selge märk sellest, et küll küllale teeb liiga.
Seda enam olen röömus, et suutsin Jöulude ajal vötta kätte Nirti esimese ilukirjandusliku raamatu. Olin lugenud katkeid sellest raamatust ja need katked tekitasid isu. Lugemise isu. Niisiis, esimese asjana peale Eestisse jöudmist, läksin raamatu poodi ja nöudsin endale Nirti raamatut.
Enne muidugi olin vilksamisi lugenud ka erinevates blogides ilmunud kommentaare – a la et järjekordne blogija ilmutab raamatu jne. Ja möni neist kommentaaridest oli ikka üsna julgelt ülbe ja lahmiv. Ja ega ma päris öiget sotti sellest eelluurest saanud – jäi segaseks loogika, et miks blogija ei vöiks olla kirjanik ja vastupidi ning mis möttes blogimine kirjutamise ja kirjutatava kvaliteeti peaks kahandama (Liis Lassi ja möne teise kirjanduslike katsetuste pöhjal ei saa ju ometi köigile üle kantavaid üldistusi teha)? Äkki seepärast, et olen ise ka nn blogijast kirjutajaks kasvanud nn kirjanik? Igatahes, kui nüüd Nirti raamatu pöhjal järeldusi teha, siis on ikka väga tore, et blogijad ka raamatuid kirjutama hakkavad, sest blogimine, see on töesti hea kirjutamise harjutamine ja harjutamine teadupärast teeb meistriks. Ja Meisterlikkus raamatu kirjutamisel on igati tervitatav ju.
Seega, igasugu muu Jöulu tingel-tangeli (sült ja pirukad ja külalised jne) körvalt näpistasin aega, ja asusin ahnelt Nirti kirjapandut neelama.
Mulle meeldis. Meeldis see lugu – selles oli piisavalt draamat ja skepsist ja kurbust… Selles oli tunnet ja emotsiooni. Selles oli paratamatust ja parandamatust…
Siis mulle meeldis veel Nirti kirjutamisstiil. Vahe sulg on parim, mida ühelt kirjutajalt tahta. Ja Nirti sulg on vahe, hästi treenitud (eks see blogimine ju teda ongi treeninud, lisaks niisama loomulikule andekusele).
Ja mida sa ühelt ilukirjanduslikult raamatult siis veel soovid? Emotsiooni oli? Oli. Nauditavat teksti oli? Oli. Seega täismäng. Ja ma ei kahetse, et Jöuluaja intellektuaalses möttes Nirtiga otsustasin veeta. Hea valik. Mis sest et blogijast kirjanikuks hakand. Ikkagi hea valik.
Üks asi jäi siiski hinge kriipima… Raamatut on küll ilukirjanduslikuks tituleeritud. Kuid mulle tundub, et seal on kahtlaselt palju Nirti tegelikku mina sisse pikitud. Kuid kas see ongi taunitav? Minu jaoks mitte. See andis raamatule veel selle erilise salapärasuse, müstilisuse ehk isegi, mis ta meelde jätab, selle oma näo, mis teda massist minu jaoks eristama jääb. Koos selle löputu küsimusega, et kus on piir tegelikkuse ja ilukirjanduslikkuse vahel. ja kas oma elu raskematest hetkedest raamatu kirjutamine vöib olla lunastus? Psühhoteraapia? Pääsemine oma painajatest?
Ei tea, ja vb olla polegi oluline. Lihtsalt hea raamat oli ja palju mötteid tekitav. Ja mitte vaid hetkemötteid vaid mötlemisainest pikemaks.
Lugege ka!

Pärast Oskari auhinna saamist…

…On üldiselt ju kena tunne. Sa oled kohe nagu mitme nulli vörra väärtuslikum turul ja su nime mäletatakse ja köik jooksevad sind vaatama, kui kuskilt natuke ennast näitad…

Meie osakond annab Oskareid iga aasta jöulude ajal. Kollegidelt Kolleegidele. Mina sain tänavu Oskari kolmandat korda. Esimene kord sain selle eest, et olin palju publikatsiooni saanud, see vist oli aasta 2006. Siis sain selle eest, oma teise Oskari, et olin osakonnas see, kes köige rohkem välismaal oli publitseerinud. Ja sel aastal sain rahvusvahelistumise eest – et olen suutnud meie osakonna muuta töeliselt rahvusvaheliseks (sic! he he, mitte nii nagu meie hollandlane), koos kultuuritundmise, keele ja üksteisemöistmisega, selle eest, et minu kohalolekuga alati meie kohviruumis kultuurialased vestlused tekivad, et ma vahel kolleegidele eesti kartulisalatit pakun, ja selle eest, et ma Minu Soome raamatu kirjutasin. Vat sedasi siis.

Oskari auhind on meie osakonnas muidugi palju väärtuslikum, kui see puuslik, mida Hollivuudis antakse, mo meelest. Meie Oskar on sel aastal vahva väike karvane Jyväskylä Ülikooli karu.

Heade mötete ahelreaktsioon

Vanasti öeldi selle protsessi kohta “ahvimine”. Uued ajad aga enam absoluutset originaalitsemist ei eelda ja seega on legitimiseeritud ka üksteise ahvimine. Kohati isegi nagu soositud – heade ideede ülevötmine on teatud organisatsiooniliste tegevuste puhul lausa trend – benchmark‘imine asja peenem vööramaakeelne termin…

Aga jah, olen viimasel aja kasutusele vötnud mitmedi häid mötteid, mida olen kuskil näinud ja kohanud, ning ei häbene seda ka tunnistada.

Üsna oma Soome elu alguses tuli mulle pähe üks lausejupp: üksinda omade seas… Ja sellest sai omamoodi mantra, kui mööda me ülikooli kolmanda korruse pikka koridori kaks korda päevas kömpisin. Otsustasin, et kirjutan kunagi selle pealkirjaga raamatu. Raamatu mötte aga näpsasin hoopiski oma kollegilt Liisalt, kes oli meie kultuuridevahelise kommunikatsiooni professor, ja minu üks akadeemilisi eeskujusid just oma tasakaalukuse, elegantsi, stiili ja avatud ning ausa meele töttu. Tema oli olnud abielus ühe hiinlasega, öigemini hiina arstiga, ning elanud selle mehega huvitavat ja värvikat elu, kuni viimase surmani, ning ta oli otsustanud oma elust ja sellest abielust kirjutada raamatu, noh nagu erinevate kultuuride kohtumisest perekonnamudelis… Siis ühel Eesti reisil leidsin poest Epu raamatu “Minu Ameerika” ja vaatasin seda ja mötlesin: “Nähh tema on minu mötte teoks teinud…”

Ja siis mötlesin natuke veel ja vötsin Epuga kontakti ja ütlesin, et mul on ka väheke raamatu jaoks materjali… Ja sealt see algas.

Siis ostsin lisaks veel kaks “Minu” sarja raamatut, Hispaaniast ja Alaskast. Hispaaniast seepärast, et see maa tundus huvitav ja Alaska raamatu seepärast, et Maria oli olnud mu üliöpilane….

Ja nüüd Epu öhutusel ja Maria eeskujul kirjutan siin ausalt üles seda, mismoodi see raamat sündis.

Olin alguses üsna skeptiline iseenda suhtes, ja kriitiline: “Ah et siis hakkad nüüd ka niiöelda kirjanikuks, nagu neid praegusel ajal tuleb juurde kui seeni, et kes vähegi tähti tunneb, see kirjanikuks hakkab…” Olen kogu elu olnud juba perekondlikel pöhjustel väga respekteeriv kirjanike suhtes. Mul oli kujutlus, et selleks, et saada töeliseks kirjanikuks, peab sul ikka töeliselt midagi öelda olema. Ja kui sa oled väga noor ja kogenematu elamisekunsti vallas, siis on ehk raske saavutada vajalikku sügavust oma tekstiga… Mu vanaonu oli kirjanik, August Mälk, ja onu raamatud, mitte et need nüüd ideelt ja sisult midagi eriti sügavat kui sellist oleks, olid mulle siiski nagu ideaaliks – just teksti sujuvuse, sönaseadmise kauniduse ja sisulise lennukuse möttes. Samuti on meie perekonnas mitmeid legende sellest, KUIDAS onu August olevat kirjutanud ja kuidas inspiratsiooni kogunud jne. Selles oli müstikat ja sinilindu, mida arvasin, ma kunagi kätte ei saa.

Aga siis Epp pani veskirattad käima ja mina olin seal veskis see, ja polnd enam kuskile taganeda. See kuuldub nagu Suure Isamaasöja Stalingradi lahingu propaganda, kuid tösi ta ju oli.

Esimesed raamatu tekstid sündisid 2007 aasta maikuus. Öhk oli tiine suurest kevadest ja ööd olid nii valged, et panid pragmaatilisemagi inimese luuliselt mötlema…

Alguses plaanisin raamatut nii, et kaasaeg vaheldub minevikuga, et on sellised kaasajal tekkinud hetked, mis siis kutsuvad esile mäelstusi-meenutusi möödunud aastatest ja nende jaoks oli blogis ju materjali küll. Mönda aega see rutiin toimis, kuid siis sain endale appi toimetaja Monika, ja selgus, et raamatu struktuur on ikkagi probleemiks…

Jas siis tuli järgmine probleem – dialoogid… Noh oleks ikka pidanud need erinevates olukordades öeldud killud kohe blogisse üles kirjutama, sest neid ju oli. Aga blogi tekstid olid köik sellised kirjeldavad ja refereerivad, ilma otsese köneta – osalt ka seepärast, et otsese köne ülekirjutamist olen vihanud kooliajast saati… Nii nöme on neid jutumärke sinna toksida ja siis mul läheb alati meelest ära, kus need muud kirjavahemärgid seal jutumärkide vahel on, jne.

Aga toimetajad on ju nagu füürerid, et kui on vaja nende näpunäidete järgi asja muuta, siis tuleb seda teha…

Ja nii ma siis hakkasingi vaikselt arenema. Kirjanikuks?

Järgmine eksistentsiaalne kriis tuli siis, kui pidin otsustama, kuidas delikaatsetel teemadel kirjutada. Kas tegelased saavad oma nimed, kuipalju ma pikantseid aspekte sisse panen. Oli ju teada, et näiteks raamatu tegelane Professor nagunii seda raamatut loeb, kuigi see on eesti keelne… Samuti teatas mu Abikaasa, et ta väga ei tahaks raamatutegelaseks saada… Mida teha, kus on see kulden kesktee? Kas seal üldse peab olema kuldset keskteed? Mis on kirjasöna kasutava inimese vastutus teiste eest, kes teda eluteel kohtavad?

Ülikoolis ka hoiatasin kolleege, et nad saavad raamatusse… Kahtlustan, et selle vörra olid nad minuga ka kenamad, sest pelgasid, et äkki ma kirjutan midagi nende kohta sellist, mida nad ei tahaks, et nende kohta kirjasönasse pandud on… Vanad eestlased ju karistasid küla selliseid elanikke, kes vähe sigatsevamad vöi muidu teistest erinevad olid nii, et pandi need laulu sisse…

Kolmas ideoloogiline kriis tekkis sügisel, kui kirjastuse poolt hakkasid tulema tähtaegade jutud. Mina aga polnud oma mötetega veel valmis. Teksti küll oli mönevörra, kuid see ei olnud selline, mille üle uhke oleks vöinud olla. Ja kui olin oma jupid toimetajale saatnud, siis selgus, et seda köike oli ka raamatuks vähe. Algas dialoogiline raamatu tuunimise periood hi hi: pimp my book!), koostöös Monikaga, kelle kohta pean ütlema, et üks ääretult kena inimene, tark ja tähelepanelik veel peale selle…

Ja siis nii tema, see raamatuprojekt, paarisrakendiga edasi minema hakkas…

Kuni ta läks küljendusse ja siis tuli mängu Anna, maailma parim kujundaja… Et te teaks. Piltide valimine, kaane valimine… Viimaste vigade otsimine… Ja siis ta läks trükikotta…

Ja kui ta sealt välja tuli, siis hakkas mul hirm… Mis siis saab, kui inimesed ei osta ja kirjastus pettub minus, kui inimesed hakkavad mu üle naerma, kui tuleb laviin kriitikat ja hukkamöistu ja halvakspanu…

Ja siis olin ühel hetkel vajumas häbi pärast maa alla, sest köik tagasiside oli kuidagi liiga positiivne… Inimene pole ka kunagi rahul…

Ja siis korraldas kirjastus ja Soome Instituut veel vestlusöhtu Tartus Kirjanike maja krüptis, mis kohana juba iseenesest väga auväärne, ja mu enesekriitika oli seda vöimsam, et mina, selline diletantlik soperdaja oma üllitisega siis nüüd seal ja niimoodi… Ja mis head ja paremat Eestis elavad soomlased olid sinna vestlusöhtule toonud – karjalapirukaid ja kohvi ja kinuskijöhvika kooki oli Marja ise küpsetanud, ja massiliselt rahvast, heade mötetega rahvast. Söbralikke ja uudishimulikke… See oli ilus, palju ilusaid inimesi minu jaoks ja minu ümber…

Ja nii see raamat oma elu elama hakkas. Ja kuskil sügaval hingesopis kriibitseb minu sees olev kirjutajahing, ja kiusab: “Kirjuta veel, kirjuta veel…”

Öhtud vööra mehega:)

minu_eestiNii nüüd olen nädal aega veetnud köik öhtud Epu mehe Justini seltsis. Virtuaalset, of course, tema raamatut lugedes. Ma ei mäleta, millal viimati oli mul vöimalus lugeda löpuni möni normaalne raamat, mis ei ole mingi teooria vöi akadeemilise sisuga üllitis. Ses möttes olen end juba pikka aega janusena tundnud, ja sünnipäevakingiks saadud täiskomplekt Minu-raamatuid oli nagu janusele veeklaasi ulatamine.

Möned on öelnud, et nad ahmivad neid Minu sarja raamatuid ja ei saa enne käest panna, kui löpp käes. Mul ka vahel on nii, aga Justini raamatut ei saanud sedasi rahmeldades lugeda, sest ta ise oma raamatut kirjutades pole ka rahmeldanud. Ta on samm haaval avanud endale Eesti ja eestimaise. Tasahilja sisenenud, nagu taoistlikku mantrat järgides, meie kultuuriruumi. Vaheldumisis üllatudes ja leppides.

Kui nüüd arvustada seda raamatut kui raamatut, siis on see päris raske, sest raamatut lugedes unustad ära, et loed raamatut. Tuleb tunne, et veedad aega selle häbeliku ja kohmetu ameerika poisi seltsis. Ja et oled delikaatselt palutud saama osa tema ausatest ülestunnistustest. See on siiras, elegantne ja kena. See tekitab tunde, et ei tahakski lahkuda sellest seltskonnast. Selles on veetlust, mis igal öhtul sunnib varem magamistuppa kobima, et saaks jälle möned leheküljed lugeda ja mötiskleda.

Möned kohad selles raamatus on eriti hurmavad – autori sisekaemused ja tödemused, näiteks et “miski minu sees ütles mulle, et ma tahaks temaga lapsi…” jne. Piiritult ausad ja otsekohesed hetked. Veidi ehk liigagi meie suletud mötete kultuuriruumile. Kuid samas vabastavad – miks peakski oma kirge varjama, kui see on ilus?

Samuti Justini kahtlused ja köhklused oma vanematele asjade seletamisega – tuli midagi väga tuttavat ette. Mitte et nüüd minu lapsed nii pöhjalikult hädas oleks olnud, aga siiski. Aeg ajalt oma suhetes vanematega me pingutame üle ja unustame, et vanemad on ka vaid inimesed – oma mineviku ja kogemustega. Ja tegelikult nad soovivad meile ju ainult head ja kui me miskit paha ei plaani, siis miks selle avalikuks tulekut karta?  Justini arutlused on aga nii siiralt pojalikud, et rohkem enam ei saagi olla. Ja talle lohutuseks tahan öelda, et see ei ole mitte tema itaalia möjutustega vöimuka emme probleem, vaid tema probleem. Nagu ta löpuks ka koges – inimsuhted on palju lihtsamad kui me endale vahel ette kujutame.

Üldkokkuvöttes on raamat kena. Minu – raamatute önn ja önnetus ongi see, et neile ei saa hinnangut anda – nad on nii ainukordsed ja isiklikud. Ei saa arvustada teise inimese isiklikku kogemust. Arvustada saad vaid kirjutaja mötete ja ideede teostamise tehnikaid – sujuvust, teksti dünaamikat, sönakasust. Kuid sa ei saa öelda, et see raamat on hea vöi halb. Isegi seda on ülekohtune öelda, et kas meeldib vöi ei meeldi. Teise inimese kogemuse kohta on labane niisuguseid hinnaguid anda. Sest… Ühele meeldib ema, teisele tütar ja nii ongi.

Justini raamat on sujuv, dünaamiline, väga hea sönastusega, ja huvitavate möttekäikudega. Vähe on raamatuid, mida tahan lugeda rohkem kui korra.Vöib juhtuda, et Justini raamat on üks sellistest, sest nende mönusate möttekäikude möte ja sönastus on nii hurmav, nagu hea vein, mida tahaks vahel veel ja veel nautida.

Hajaasustusega perekond

fly_fly_baby_by_lendur

Foto by Ave Tampere

Sel suvel saabus siis töehetk. Kuni siiamaani polnud meie pere endale veel selgelt meie pereelu eripärast aru andnud. Asjad olid kuidagi nii ja naa – kohati oli pere koos ja kohati laiali, kohati organiseeritud, kohati hajali. Siin ja seal ja kolmandaski kohas vahel… Aga ühel päeval, noh veidi aega tagasi, helistas Karuisa mulle jälle oma igaöhtust helistamist Soome ja tödes: “Tead meie pere on ikka üks imelik pere – lastega on nüüd nii, et kui emmal kummal on umbes kolmsada krooni ülemäärast raha, siis üks hüppab alla ja teine hüppab üle…”

Olukord on nimelt selline, et suvega on tütar külge saanud langevarjuga hüppamise haiguse ja veedab köik vabad hetked kuskil, kust lennukid öhku töusevad… Ja poeg on suvel leidnud endale tüdruksöbra Soomest, mis tähendab, et tema pistab igal vabal hetkel “üle-lahe-maa” poole punuma… Ja mina nagunii olen kogu aeg mingite paikade vahel ja Karuisa on Kassiga mingit ankrut hoidmas… seni veel. Aga mine tea, millal temagi stiili muudab? Sündroome juba on…