Archive for the ‘reisimine’ Category

Litu-Lätu, turisti lõks: reisikiri vol 3

Mahedast suvepäevast olime jõudnud sumedasse suveöhe Baltikumi ühe kuumema turismilõksu territooriumile. Palanga ja kõik sinna ette, taha ja kõrvale kuuluv haaras meid endasse.

Ööbimisega polnud enam nii lihtne, et lähed ja kohe leiadki meeldiva koha, ja kui meeldiva koha leiad, siis see koht on ka teistele meeldinud ja sinule enam seda meeldivust ei pruugi jätkuda.. Nii me siis Liepajast lahkudes asusime usinasti ööbimiskohta vaatama. Ei polnd üks teeääres ette juhtuv paik hea, ega polnud ka teine, kolmandast rääkimata. Palavus ja reisiväsimus olid oma töö teinud ja väike rahulolematus meie tiimis väljenduski just selliselt, et ükski lahendus polnud enam hea.

Lõpuks saime Pape looduskaitse ala serval mingile külavahe teele ja seda mööda ka kämpingusse, mis oli mere ääres ja kus sai magada, aga mis oli oluliselt kommertsiaalsem kui meie esimene öö sõjaväe polügoni taguses kämpas Riia lähistel. Pape kämpingu juures oli teoreetiliselt ka söögikoht, kust tegelikult süüa ei saanud, vaid kohalikud jorsid said õlut. Ning kui me siis süüa küsisime, pobises peremees, et kurat, terve päeva pole keegi miskit tahtnud ja nüüd kui köök juba kinni on (kell oli kaheksa paiku), siis nüüd tulevad süüa küsima.

Ei me küsind enam midagi. Läksime oma kuuti, kraamisime kaasavõetud võileivad, veini ja muu hea-parema kotist välja ja läksime liivaluidetele (tüünidele) päikeseloojangu piknikku pidama. Oli ilus küll:

Pilt

Pilt

Pilt

Piknik peetud, päike loojangule saadetud, tegin veel väikese ekstreemi ja värskendasin end meres, aga külm oli isegi saarlase jaoks…

Kobisime läbi tralliva kämpingu oma kuuti juba enne seda kui päike lõplikult horisondi taha end veeretas. Õnneks olid ka naaberkämpa aktiivsed elanikud maha rahunenud ja uue päeva ootamine võis alata.

Pilt

Väike õhtune hetk veel kodukuudi trepil ja natuke filosoofiat päeval kogetu teemal. Vaade kuudist eriti ilus muidugi polnud, aga see eest omapärane, teiste kuutide tagumised otsad tekitasid omamoodi kuuridevahelise tunde – nagu vanasti sai luurekat kuuride vahel mängitud – ja mingi privaatsus sellest isegi tekkis:

Pilt

Hommikul algas kõik juba uut moodi.

Lolli lõks või turisti lõks, või mõlemat?

Hommikut tähistasime siis Plangasse saabumisega. See oli huvitav kogemus: kui enamasti palistavad teede ääri prostituudid, siis Palangasse sissesõitu ääristavad kohalikud tubade rentijad. Kuna meil tuba polnd vaja, siis möödusime neist ükskõikselt. Mis neid muidugi silmnähtavalt häiris, sest kes see kalamees ikka tahab, et kala tast ülbelt mööda ujub?

Parkisime auto kesklinna ja otsustasime, et enne Suur Turismiga tutvumist lubame endale väikese hommikusöögi. Paigaks sai kena välikohvik, kus hommikul vara juba kena omleti sai ning kus usinad virtinad, kes peale usinuse veel ka kenad olid, meid rõõmsasti ümmardasid. Tegin peremehele ettepaneku, et kui juba nii korralik hommikusöök, et võiks ju, meenutades muhedalt ja rõõmuga südames meie head sõpra professor Liisa Salo-Leed, hommikut ka väikese shampusega alustada. Peremees ei teinud kuulma ja sinna õhku see mõte ka jäi. No polnd sest ka häda, sest tegelikult ma ikka hommikul kell 9 väga alkoholi tarbima pole harjunud ka veel. TULEB enne natuke trenni teha. Hea latte kohvi sobis suurepäraselt.

Seejärel asusime avastama turistide lõksu: Palanga jalakäijate promenaadi, mis viib otse ja joonelt randa, kus inimesest liiga sageli grill-liha saab…

Pilt

Teekond promenaadil edasi tagasi andis mu sammumõõtja andmetel kenad 12 tuhat sammu. Päevanormi sai kuhjaga täis, kuid muud sealt eriti ei saanud ka. Tingel tangel ei huvitanud, plätud, kübarad ja muu turistide pähemäärimiseks mõeldud kraam ka mitte. Ega jäänudki muud üle, kui samme lugeda, ja päeva sportlikuks tuunida.

Vahelduse mõttes  oli kogu trassil siiski kaks ja äramärkimist väärivat vahvat fenomeni. Kohalikud mammid, kes heegeldatud nodi müüsid:

Pilt

Ja kohalik moosekant, kes möödujatelt sente välja lunis:

Pilt

Isegi tuli välja see mäng, omamoodi.

Kuna sportlik hommikupoolik palavas päikeses oli teinud oma töö, siis maandusime pärast grill-liha ja kohalike fenomenidega tutvumist ühes väheke snoobimas söögikohas, kenal terrassil. Valiku põhiliseks suunajaks oli hüpoteetiline võimalus kena tualettruumi kasutada (loe: puhast). Meie ootused selles osas täitusid ja jälle kord pidin endalt küsima, et miks vaesus ja lihtsus liiga sageli samal ajal ka räpakust endast peab sisaldama?

Võtsime peremega kahe peale pitsa, mina veini jääga (mis kohalikul ettekandjal veidike hämmastust tekitas, et veider või midagi taolist, võis lugeda ta ilmest) ja peremees õlle ja tödesime, et sedasi on isegi täitsa ok turist olla. Vahepeal muidugi tegid rahvusliku koondise sportlased, jumal teab mis spordialalt, ka väikese etenduse, püüdes kohalikust ojast, mis meie terrassi eest läbi vulises, üht palli:

Pilt

Fikseerisin olukorra igaks juhuks, et äkki on kuulsad poisid või saavad kuulsaks. Ja noh muidu ka, mis sa seal ikka niisama passid, mõned paparatso klõpsud võib ju teha ka.

Pitsa söödud, vein joodud (õlu ka) oli päev suht pealelõunasse jõudnud. Keerasime auto nina Neringa (Nida) ja Klaipeda poole.

Turisti lõksust olime pääsenud ilma suuremate materiaalsete kaotusteta. Kulu oli vaid füsioloogilisi vajadusi rahuldav. Meel oli rahul ja tuju jälle hea. Meie Passu (volkswagen passat) võttis rõõmsasti Leedu teid ja meie nautisime tõelist puhkuse tunnet: vabadust töömõtetest, kodustest tegemata töödest ja kummitavatest kohustustest…

Ees ootas Neringa rahvuspark ja Nida, ning loomulikult Klaipeda…

P.S Siinkohal meenutused katkevad, sest elu keerleb oma uuendustega ja tekivad uued mõtted ja muljed…

Litu-Lätu, uudishimu: reisikiri vol 1

Ajasime nädalapäeva tagasi vanamehega auto kurjaks: pakkisime igasugu kilakola (elik matkavarustust: gaasipliit, telk, magamiskotid, toidunõud, söök, vetsupaber, ravimid, sääsetõrje vahendid…) täis ja tankisime nii et auto ägises, keerasime ninaotsa lõuna suunda ja raputasime maha labase argipäeva.

Leedut ja Lätit väisab eestlane tavaliselt transiidituhinas, enne ja pärast suurt Euroopa vallutamist.

Meie otsustsime Läti (osaliselt) ja Leedu vallutada tõsisemalt. Sõnaga – võtta oma maailmatunnetuse kaardile mõned märksõnad: Klaipeda, Palanga, Nida, jne

Esimese päeva õhtuks polnd me palju edenenud, sest vanamees tahtis esimest korda sel suvel merd katsuda, kodulinnas (no mis teha kui ületöötand mehed nostalgitsema hakkavad): puhkuse tunde tekitamiseks peatusime Pärnu rannas, et vanamees saaks end vette kasta ja mõelda, et puhkus on alanud ja et ka peale Hemingway’d on vanemad mehed ikka merd vaadanud… Mina võtsin punase veini esimese ettejuhtuvas Pärnu rannabaaris ja pean tõdema, et teenindus oli nii s—ttt et lausa kolme t-ga tuleb sellest kirjutada. Ja rahvast oli liiga palju, ja üldse, minu armsa abikaasa (alias Vanemees selles loos) vaimustus Pärnust ei lange minu arvamusega kohe mitte kokku. Aga see selleks. Samas, meie puhkuse kunstilis-kultuuriline avalöök Pärnu Moodsa Kunsti muuseumis oli siiski väga kena. Selle kohaga on mul kaks korda olnud kogemust ja mõlemad korrad on olnud kenad, Üllatavalt kenad. Vaat et kenamad, kui mõnes Tallinna prestiizhikas kunstinäituse paigas (pean siin silmas justnimelt Tallinna Kunstihoonet). Seekord olid Pärnu muuseumis ka kenad postkaardid müügiks, millest ühe leidsin just oma Belgia sõbrale Hildele sünnipäevaks sobiliku olevat. Eelmine kord ostsin Barbile sealt kassiga ehte, mis ka väga sobilik  tundus mu heale kolleegile kassifännile. Üldse kena atmosfäär ja väga hea näitus:

Pilt

Siinjuures tahaks muidugi küsida, et millal teie viimati Kalev Mark Kostabit lives juhtusite nägema? Ei mäleta, jah? No vaadake siis seda pilti ja mõelge kahetsusega, millest te ilma end jätate….

Pärnu hetkede lõpetuseks jäi muidugi ämma külastus. Vaatamata meie keerulistele suhetele minevikus, tuleb tunnistada, et tegemist on äärmiselt vitaalse ja targa naisega, 91 a ja nii erk veel. Annaks jumal mulle endale nii terast olemist sellises vanuses… Kui üldse elupäevi nii pikalt jätkuks… Aga ega see Pärnut armsamaks tee.

Õhtuks jõudsime Riia külje alla ja otsisime kohta, kuhu oma telk püsti panna. Ning sattusime mingit va karurada mööda kunagise sõjaväe osa ja polügoni taha kämpingusse, mis oli sümpaatne, kenad puhtad majakesed, ujumisvõimalus ja üks ütlemata naljakas maja kõigele krooniks. Aga mis seal ikka imestada – Läti värk:

Pilt

Seega telki üles ei saanudki ja magasime nagu tsiviliseeritud eestlased kunagi, naabriks teised eestlased ja natuke muid rahvaid ka, kenas kuudis, mida kämpingumajaks kutsutakse. Ujuda saime tehisjärves nii õhtul kui hommikul, ja üldine mulje Lätimaast sai igati kena. Sinna maale polegi vaja hotelli minna: looduses on palju mõnusam. Isegi lauaksel maja ees oli kividest südameke sisse mutsitud. Minu südame see punker igatahes võitis:

Pilt

Pilt

Hommikul Leedu poole teele asudes oli süda seiklushimu täis, ja meel avali. Ega meil polnudki sellist kindlat plaani et kuhu ja mida… Lihtsalt läksime. Ja see juhuslikkuse moment lisas asjale võlu. Hommiku kohvi suvalises teeäärses puhkepaigas, lõuna sama moodi, juhuslikult Karu kohvikus:

Pilt

Läti tervitas meid oma uimases suvekuumusega pikitud sõbralikkuses ja veenis selles, et isegi lätlased on paremad teenindajad kui eestlased. Ning olgu neil neid varbaid palju tahes (vihje ühele lollakale rahavalikule naljale), on nad kenad ja rahulikud inimesed. Ja Lätimaa ise ka sümpaatne, vaatamata mürgiputke vohamisele ja kohatisele Muhu saare kiviaedadega sarananevatele autoteedele.

Läti on Läti. Tekitas mõtteid ja ideid. Tekkitas tundeid. Positiivseid. Ja kahjutunnet ka natuke – et miks me oma naabritest nii vähe teame. Miks nende tegemistesse nii vähe end pühendame.

Igatahes mina sain inspiratsiooni: kui ma kunagi endale jänesed võtan, siis ehitan (või palun kellelgi seda teha) neile samasuguse majakese nagu lätlased Karu kohviku õuele oma jänestele olid ehitanud:

Pilt(Rohkem pilte minu Flikkeri kontolt, pääsed sinna kui veerus olevale lingile klikid)

jätkub …

Ebamugavuse meistriklass ja elu Arbatil

Viimane päev Moskvas on selja taga. Homme veel vaja metrooga lennujaama seigelda – ehk siis rahvamassist kohvriga läbi tungida – aga ju ma sellega ikka hakkama saan.

Moskva on tõesti ülerahvastatud. Eile sattusin ühe kena mammiga jutu peale, kui ma parajasti trammis jänest sõitsin – ta aitas mind tõkkepuust ilma piletita läbi, ja siis me hakkasime juttu ajama. Peaaegu et oleks meie sõprus jätkunud sellega, et oleksin ta juurde teed jooma läinud, aga jäi seekord siis sedasi. Jah. Ja ta siis rääkis, et Moskvas olla juba 18miljonit inimest ja moskvalased ise on väga häiritud sellest. Peamiselt just lõuna poolt tulijate pärast… Mu uus tuttav proua ise on põline moskvalane, selles Baumani rajoonis sündinud ja kasvanud ja veetnud kogu oma elu. Ilus inimene oli, hingelt nii nagu suurem osa tõelisi venelasi tegelikult on.

Niisiis jah rahvamassid. Inimesi on tõesti niipalju, et tänavad ei mahuta neid enam kuidagi ära, ei üksteisest üle ega ümber ja tänaval liiklemine meenutabki rohkem tõuklemist või põrklemist kui kõndimist. Ühistranspordis trügimisest rääkimata. Täna istusin tükk aega õhtul poole kümne ajal Arbati metroojaamas, et juba ometi mõni vähem täis rong tuleks, aga ei jõudnudki ära oodata. Massid, massid, massid… Kõik vaja kuhugi viia või kuskilt tuua. Ma ei imestaks, kui Moskva ükskord lihtsalt lõhki läheb… Eile tutvusin president Medvedjevi veebilehe peatoimetajaga Mira Borissovnaga, ja tema kurtis ka seda Moskva häda (Kutsusin Mira ka Eestisse meile külla – Ameerika presidendi PR ju käis meil loengut lugemas, poliitilise korrektsuse mõttes peaks Mira nüüd ka tulema… Seda enam, et tal on doktorikraad kultuuridevahelises kommunikatsioonis ning ta on professor Moskva Riiklikus Ülikoolis). Eriti hädas olid moskvalased veel eile, kui see pühadus sinna kirikusse toodi. Siis oli kesklinnas liiklus lausa kinni ja inimesed ei saand ei koju, ega tööle. Mira samuti – tema elamine suht kesklinnas ja oli teine konverentsipäeva lõpus päris murelik, et kuidas autoga kodu juurde pääseb. Ei olnd selles olukorras enam abi ei presidendi soosingust ega muustki. Lihtsalt kinni ja uputab inimestega ja nii on.

Samas muidugi on venelased omamoodi andekad – andekad asju ebamugavalt korraldama. Ja ongi nii. Kui kuskil miski asi on ära korraldatud, siis ilmtingimata on seda tehtud võimalikult ebamugaval viisil. Näiteks igasugused sisse, välja ja ümberpääsemised: kui on olemas uks, siis osa sellest on kindlasti kinni, kui kaks ust, siis käigus on kindlasti see, mis kuskilt nurga tagant läheb ja on võimalikult kitsas või kipakas või jällegi osaliselt kinni, nii, et ikka tekiks tropp. Samuti igasugused sisse ja väljapääsud – võimalikult keeruliselt, ebaloogiliselt ja ebamugavalt on  need välja arendatud, nii et õige augu leidmisega pead enne ikka kenasti vaeva nägema, kui sisse saad pugeda.

Aga mitte üksi sissepääsud ja uksed ei ole siin stiil ja teema omaette. Ka näiteks kõnnitee tegemine on geniaalne(vaata pilti ka): on päris korralik asfalt kõnnitee ja järsku see lihtsalt põrkub majaga. Sina jalakäijana mine siis kust tahad. Hüppa auto alla või mine läbi majaseina…

Aga see selleks, tundub et inimesed on hästi treenitud ja saavad hakkama. Kedagi avalikult tänaval nutmas pole kohanud ja rämedat sõimu ka ei kostunud. Muidugi, mornid ja sulgunud ilmed on küll kõigil. Vähestega saad silmsidet ja lahedamat pilku peaaegu et ei eksisteeri. Selles mõttes pole Nõuka ajaga võrreldes midagi muutunud. Masendunud ja hall on linnapilt ka täna.

Mood on siin ka selline, mulle tundub et umbes sama, mis oma 50 aastat tagasi. Naistel on sedasi, et kas on kasukas või on kurtka (jope vene k.). Kasukaid kannavad ilmselgelt edukamad ja jõukama olemisega inimesed, lihtsam rahvas käib jopedes. Jopedel on sel aastal oma mood ka – need peavad olema sellise vanaaegse rinnahoidja klõpsuga vööga. Millegipärast on minu Luhta (soome brand) jope ka selline, kuid värvi poolest ma muidugi Moskva tänavatel eristusin. Moskvalased kannavad reeglina musta ja halli, sekka ka pruuni ja beesi. Haruharva natuke punast, sinist, valget või roosakat – aga seda suhteliselt vähe domineerivas hallis massis (kusjuures õhtul teatris oli ka reipamat riietumist). Nii et Moskva kontekstis olin ma päris moekas oma sirelilillas jopes. Ses mõttes riietumiskood toetab üleüldist halli masendusmeelsust. Äkki on nii, et üks toodab teist – masendu sunnib musta riietuma ja must riietus soodustab masendumist? Igatahes, minul on väga kahju ja kurb neid inimesi vaadata. Aga vat aidata ka ei oska. Pildil on üks väheke moekam sõbrannadepaar täna Arbatil jalutamas – haruldane erand kahe särva enesega rahuloleva daami näol…

Aga muidu oli täna kena päev Arbatil jalutamiseks. Väheke kehv valgus küll piltide tegemiseks, aga muidu meeleolu oli kena. Õhus oli tõesti vana Arbati vaimu. Tegin Pushkini juures pilti ja nautisin erinevaid kohvikuid – siin tuleb ääremärkuse korras öelda, et mitmekesisus on ka üks omadussõnu, mis tänast Moskvat iseloomustaks. Kõrvuti võib eksisteerida nii erineva teeninduse tasemega kui suhtumistega paiku. Ja inimesi siiski jätkub igale poole. Turumajanduse karm tõelisus vist siinmail kunagi ei hakka sikke lammastest eristama. Soovitan eriti, kui juhtute ka Vanale Arbatile jalutama, minna Shokoladnaja kohvikusse. Ma pole kuskil maailmas veel nii shikki teenindust kohanud. Seal samas kõrval aga Muu-muu kohvik oli nii vilets, et tahaks lausa sitt öelda. Kuigi seal jälle sai söödud lamba kotletti, a 100 rubla tükk ja maitses häste, hoolimata alla igasugust vööd teenindust…

Juhuslikult sattusin lonkides ka Vahtangovi teatri juurde. Suur kiusatus kiskus sisse, sest piletikassa uks oli praokil. Mõtlesin, et ah mis sest, et nad vene keeles teatrit teevad, ju ma ikka miskit aru saan. Ja ostsin pileti ära nii, et ei saanudki sotti, mida ma siis vaatama lähen. Uksel valvav mundris mees siis veel rõhutas, et ma 20 enne seitset platsis oleksin, ja nii siis oli õhtu sisustamiseks otsus tehtud.

Teatrisse läksingi nii, et jäi natuke aega ka ringi vaadata. Õhkkond oli ilus ja kohal olid kõik haritud olemisega inimesed. Sellised, keda päeval tänaval kohe kindlasti ei kohanud. Olin vist ka ainus turist selles pundis. Mõtlesin, et kui juba teater, siis olgu teater. Kuna ma suutsin päeval välja kaubelda kõige odavama pileti – 150 rublaga pääsesin sisse, siis otsustasin, et peab ikka natuke priiskama ka.

Ostsin teatri puhvetist kalamarjakoogi, võileiva punase ja valge kalaga ning 150 grammi Hennesey konjakit. Kokku seega kulutasin meelelahutuse peale (jook, söök ja piletid) 1000 rutsi. Aga tuju oli ropult hea (vaata pilti ka).

(mina vasakul, 850 rublane konjaki snäkk paremal)

Teatri püstijala baaris sõbrunesin ka kahe töölt otse teatrisse tulnud naisega, kes mu lauda tulid oma veintsi alla kugistama ja kes siis must ka pilti tegid. Ja siis ma ostsustasin, et tuleb teha tudengit, nagu vanadel headel aegadel – ostad kõige odavama pileti ja lõpuks istud kõige kallimas tsoonis. Nii ma tegingi. Lõpuks maandusin parteris päris lava ees, väga hea vaatega koha peal ja minu õnn oli, et tegemist oli tantsuetendusega, kus polndki keelest vaja aru saada. Oli tõesti hea tükk, pole kunagi tantsutükkides kohanud sellist asja, et isegi sõrmed võivad kõneleda (kunagi koorilaulus Ene Üleoja küll suutis koori nii juhatada, et vaid paari sõrme liigutas, aga tema on omaette fenomen). Ja no muidugi Marlene Dietrichi laulud olid elamus omaette, isegi ilma tantsuta oleks olnud see 1,5 tema muusikat elamus.

Niisiis, ilus ja kultuuriline reisi lõpp. Hea ja turvaline oli mööda Vana Arbati tänavat metroo poole jalutada. Vanaaegsed lambid põlesid ja tänav oli õhtuvalguses hoopis teiste nüanssidega kui päevavalges. On tõsi, et linnadel on mitu iseloomu – öine ja päevane. Ma ei teagi, kumba ma rohkem armastan?

Koju jõuan, loen kindlasti Arbati lapsed ka uuesti läbi…

“Pervoje, vtaroje i kompot”

…need kes teavad, saavad aru; kes ei mõika, jätku pealkiri vahele ja lugegu edasi ilma selleta…

Hommik Moskvas algas traditsiooniliselt. Trammiga oli vaja saada ülikooli. Juhtus olema tipptund ja parajasti sinna suunda, kuhu ka minul ja mu tragil saatjal oli vaja jõuda. Pärast väikest külmetamist peatuses selgus, et trammid just sinna suunda ei sõida. Rahva seas peatuses aga levis kuulujutt, et kusagil on suur avarii ja tramme ei olegi lähiajal tulemas.

Kohalikud lahendasid asja praktiliselt: kõik see mass, mis Baumani metroojaama juures oleks pidanud trammidega laiali veetama, ja seda oli tipptunnil palju, mahutas end sujuvalt lups ja sops kiirelt ettevuravatesse kollastesse mikrobussidesse. No on sellised umbes 9 inimest või paar tükki rohkem mahutavad mikrobussid Venemaal veel väga ajakohased liiklusvahendid. Igasse bussi täna hommikul mahutus püsti, pikali, käpuli, üksteise otsa ja taha ja vahele no umbes 30+ inimest per mikrobuss. Mulle meenutas see kangesti seda uudist, mis paar päeva tagasi lehtedes oli, kuidas Hiinas koolilapsi vedanud buss õnnetusse sattus ja sealsed 60+ last kannatada said. Ja ma muidugi ei olnud valmis sel kaunil kolmapäeva hommikul Moskvas mikrobussi trügima – tundsin end trügimiskunstis tõsise diletandina, ning veel vähem tahtsin ma käpakil asendis selle bussiga sõita. Minu näost suhtumist selgelt välja lugenud saatjanna otsustas takso tellida. Aga see ka ei õnnestunud, sest taksodel pidada olema pahandusi miilitsaga (vabandust, Venemaal on nüüd ka politsei asja nimi).

Tegin ettepaneku jalgismatkaks, millega mu kaaslane kohe nõus oli. Tegelikult 4 trammipeatust oli vaid minna. MIna kepiga kuid suht kobe lombakas pärast mõningast kaalukaotust ja mu kaaslanna tikk-kontsadel pisike venelanna. Tip, tip, tap asusime mööda auklikku ja konarlikku teed ülikooli poole teele. Venelanna muidugi ka külmetas kõvasti, sest minu käimistempo oli ikka aeglane. Ma ei saa küll hästi aru sellest, kuidas need moekad venelannad oma kontsadel nii kiiresti edasi suudavad liikuda – tõenäoliselt on neil kõva trenn seljataga ja ilu ning moekuse nimel ollakse kõigeks valmis.

Tatsuda oli mõnus (mina tatsusin, tema tippis). Pool tundi nelja trammipeatuse vahe võtmiseks oli hea tulemus minu jaoks, veelgi parem oli aga see, et me hilinesime vaid 15 minutit, mida stiilselt võiks akadeemiliseks veerandiks pidada. Muidugi konverents ei hakanud ilma minuta peale, sest kui sind on ikka presiidiumi liigitatud, siis peab kõik muu maailms sinu järel lihtsalt ootama. Selline on Venemaa komme tänagi veel. Nii et presiidiumid ruulivad! Ja kõrged Eesti külalised samuti (Savisaar olla ka Moskva akadeemilistes sfäärides liikvel – ausalt mina teda näind ei ole ja õnneks ta selles ülikoolis ei kõnele, kus mina juhtumisi olin. Kes seda häbi jõuaks välja kannatada…)

Konverents ise väärib muidugi eraldi analüüsi ja ehk kunagi seda ka teen, kui olen asja üle järele mõelnud. Kuid sellest, mida seal ülikoolis kohtasin, on pajatada üht ja teist.

Esimene katsumus jalgsimatka järel oli ülikooli sisse pääsemine. Kaks mundris valvurit pluss administraator (kuri mees) kaitsesid kiivalt sissepääsu, lisaks neid toetamas raudne tõkkepuu. Pärast hoolikat isiku tuvastamist pääsesin sisse ja isegi lifti juurde juhatati. Lifti kõrval oli silt, et seda võivad vaid õppejõud ja ülikooli töötajad kasutada. Õnneks ma kvalifitseerusin ning pääsesin üsna lobedalt 7ndale konverentsi korrusele. Slava bogu (tänu jumalale, vene k), et ma enam tudeng ei ole, kes see oleks jaksand hommuku veel trepist 7ndale korrusele ronida?

Seal kõrgel ülikooli koridorides oli ka huvitav. Enne kui konverentsima sai hakata, suutis mind shokeerida koridor üles pandud näitus Stalinist. Mis siis sisaldas rohkeset pilte isakesest ja tsitaate teistelt tähtsatelt inimestelt, kes kunagi Stalinit kiitnud on – no näiteks Churchill jne… Kahes seinas Stalin üles rivistatud ja keskel karikate kohal Putini surmtõsine ja isegi ütleks kuri pilk. Oh jah… Nii räiget ideoloogilist propagandat pole juba ammu kohanud. Kõik uus on hästi meelde tuletatud vana, uues soustis ja ja uues interpretatsioonis. Kas tõesti ajalugu hakkab korduma? Kas tegelikult ongi nii, et Stalini vaim hõljub taas nüüd siis moodsa Venemaa kohal?

Kohvipausi ajal jagas kuri kitliga tädi kõigile teed ja pirukaid. Aga pirukad olid head, pole nuriseda. WC kasutamisel oli ka järjekord ning paber peab Venemaal alati igaks juhuks endal taskus olema, sest kunagi ei või teada, mis olukord sind vetsu kabiinis võid oodata.

Lõunat aga anti talongide eest. Nagu vanal heal Savisaare ja enne seda ajal. Peen värk oli muidugi see, et õppejõududel oli oma pisike kahveterija (kohvik, vene k.), kuhu tudengeid sisse ei lastud. Privileegid õppejõududele selleski tähtsas asjas. Muideks kevadel Peterburis oli õppejõududel ka oma wc, aga Moskvas nii pidulikuks asja polnud aetud. Kui ma siis seda õppejõudude söökla asja kohalikele kommenteerisin, ja rääkisin, et meie ülikoolis isegi rektor sööb tudengitega samas kohvikus ja sama suppi, mis nooredki, siis ei osatud selle peale muud kosta, et küsiti, kui suur meie ülikool on… No ma siis ütlesin kui suur, mille peale ei osatud kohe midagi enam kosta… Lõunaroog oli aga klassikaline “pervoje, vtoroje i kompot” (esiemene, teine ja kompott vene k.). Ja nii oligi. Nostalgia missugune. Vtoroje oli veel keedetud tatraga ja haises kõvasti posla masla järele…

Õhtul koju(hotelli) tatsudes põikasin tee peale ette juhtuvatesse poodidese sisse. Kuna elan rajoonis, mis ilmselgelt turismipiirkonnaks ei klassifitseeru, siis oli päris põnev vaadata, mida tavalisele moskvalasele siis ostmiseks pakutakse. Hiinas toodetud kunstnahast saapaid, millest enamus on UGG-si haledad koopiad ja päris nahast kasukaid (Venemaa oma todoang). Viimased olid küll shikid, spetsiaalselt töödeldud lambanahast ja ropult ilusad ja soojad. Hinna alandus kuni novembri lõpuni 30% kõigile toodetele. Ja valik oli tõesti suur ja soliidne. Hind 25000-40000 rubla vahemikus, olenevalt siis kauba kvaliteedist. Ausalt öelda, naiselik mina ja suur külmavares minus tahtsid võitu saada ja oleks endale vist ühe sellise eluaegse kasuka ostnudki, kui oleks see summa raha kaasas olnud. Õnneks ilma rahata osta ei saa, isegi head kaupa mitte. Ja polegi võib olla vaja. Eks elab sellegi külma talve odavamalt läbi. Kuigi asjatundjate arvates 800 eurot päris nahast kasuka eest polegi väga palju… Nojah, seekord siis sedasi vesise suuga ja natuke kurvalt see päev õhtusse jõudis. Muidugi ilus oli see, et ühest kohvikust õnnestus mul kausitäis pelmeene välja kaubelda (mida menüüs polnud) ja sellest lohutust saanud, kobin nüüd põhku, et homme Eesti suhtekorralduse lippu taas kõrgel hoida. Homme on mu ettekande pealkiri “PR Euroopas”. Täna rääkisin muideks PR trendidest uuel milleeniumil. Kuulati huviga ja oldi väga positiivsed. Loodan, et läheb hästi hommegi…

Seitse päeva seiklusi ja sekeldusi

Liini: Tallinn-Helsinki-Frankfurt-Casablanka-Marrakech-EsSmara-Marrakesh-Casablanka-Frankfurt-Helsinki-Tallinn

Eelmäng
See oli umbes kuu aega tagasi, kui mu õpilane Tartu Ülikoolist, Maarja-Liis, kes ka Eestis õpilasorganisatsiooni AIESEC asja ajab, minuga kontakteerus ja pakkus võimalust territoriaalse turunduse teemalisel konverentsil Marokos osaleda. 20 – 27 veebruarini, korraldajate kulul. No mis saab ühel inimesel sellise huvitava pakkumise vastu olla, seda enam, et ajakava suht lubav selles asjas oli – vaid üks Soome sõit oli vaja ümber tõsta.
Mida lähemale ärasõidu päev tuli, seda huvitavamaks asi läks. Omalt poolt sai kõik tehtud – ettekanne territoriaalsest turundusest Brand Estonia ja Saaremaa turundusprojekti näitel sai korraldajatele saadetud.
Korraldajate poolt pakuti niisiis professoritele tärnidega hotelli – algul viie tärni, päev enne sõitu oli juba jutt selline, et võib olla professorid saab majutatud neljatärni hotelli. Päev enne reisi ei olnud veel ka korraldatud pileteid, mis pidid tulema organisaatoritelt. Reedel enne põhapäevast ärasõitu hakkas muidugi piletite jutt korraldajatega peale – et tagasisõit võimalik alles 1 või teisel märtsil… ja et otse pileteid Tallinnast Marokosse ei saa – et kas meil oleks võimalik omal kulu sõita Tallinna eeslinnadesse Helsinkisse või Riiga… No andsin siin Maarja-Liisile, kes korraldajatega asju ajas, nõu, et Helsinki lennujaam on mugavam ja laevapileti üks ots 20 euri ringis…
Maarja-Liis saigi oma piletid sedasi kätte. Kuid minu pileteid ei kuskil. Olin ju alguses ise väitnud, et ei saa poole märtsini Marokosse passima jääda. Lõpuks siis laupäeva õhtuks, siis vähem kui 24 tundi enne väidetava reisi algust, leppisime reisi korraldajatega seda kokku, et ostan ise oma piletid ja nemad maksavad mulle kohapeal selle kenasti tagasi. Väike kahtluseuss muidugi jäi, sest kes see tark valge inimene enne araablast usaldanud on. Aga himu seiklema minna oli ka, ja nii need 800 eurosed piletid ostetud said.

Pühapäev 20. Veebruar 2011
Kuna pileteid internetist Nordea panga kliendid nii vähe aega enne reisi ja nädalavahetusel osta ei saa, tegin ainult bronneeringu ja sain Estravelist head infot, et tuleks natuke enne väljalendu nende Lennujaama kassast läbi tulla ja seal rahaasjad ära korraldada. Kindlustus ei teeks ka paha.

Pakkisin siis pühapäeva hommikul oma kohvri – tavalised konverentsi riided kaasa ja selle arvestusega, et suvi on meie mõistes sealmaal.

Kodus reisiks valmistudes oli mitmeid untsuminekuid – panin pluusi tagurpidi selga, välistrepi ees kukkusin pöntsti istukile kuna suvekingad ei olnud piisavalt tihked jää peal liikumiseks. Sain kõva matsu, lisaks käis seljakott koos arvuti ja kaameraga mütsti vastu kodumaist jääkamarat.
Siiski kondid jäid terveks, väike valu kuulus asja juurde ja peremehe auto hakkas lennujaama poole veerema, et mind siis Tallinn – Frankfurt – Casablanka lennule sätitada.

Lennujaama toimingud tehtud, piletid, kindlustus, väike sularaha varutud. Läksin tsekk-inni, Lufthansa omasse. Ja ebameeldiv üllatus tabas, et inimesega enam suhelda ei saanudki selle firma teenuseid tarbides. Vaja automaadis end tsekkida. Issakene, kuidas siis nüüd sedasi? Kuidas pagas ära anda, kuidas endale inva-abi Frankfurti ja Casablankasse tellida. Kassas istuvatel daamisel polnud esialgu muud nõu mulle anda, kui et seal automaadi juures pidada keegi nõuandja olema. Aga keda polnd, seda polnd. Seejärel, kui ma kurtsin invaabi tellimise soovi, letinaised mind siis siiski ära tsekkinnisid ja see moderniseering läks seekord minust veel õnnelikult mööda. Aga olge ettevaatlikud – Lufthansa on võtnud nõuks teiega nüüdsest vaid masinate kaudu suhelda. Allah aidaku sel maailmal ikka inimlikuna püsida (neid ridu Lääne Sahharas hotelli kongis kirjutades olen ka Allahisse uskuma hakanud nende päevadega?).
Seejärel seiklused mõneks ajaks lõppesid, igav lennukisseminek Tallinnas ja veel igavam Frankfurdis. Kõik korras ja korraldatud, asjad tuksuvad kui korras mootor…
Casablankas maandudes hakkas action jälle peale.
Frankfurdis muideks saime kokku ka Maarja-Liisiga, kes sinna siis Helsinkist oli jõudnud, ning edasi kulges meie teekond mõneks ajaks koos.
Casablankas seega pääsesime tänu minu ratastooli vajadusele hõlpsasti läbi igasugu passi ja pagasikontrollide. Piirivalve natuke mõtiskles mu passi juures – olin lolli peaga unustanud oma vana ajakirjaniku kaardi passi vahele. Väheke seletamist oli, et ma ajakirjanik pole, ainult et vahetevahel õpetan neid, ülikoolis, ja et me üldse läheme konverentsile. Kõhklused hajutas konverentsi kava väljatrüki näitamine.
Tere tulemast Casablanka, siin me oleme!
Korraldajad, kes pidid meile vastu tulema, olid kuhugi kadunud. Hakkas väike mure tekkima. Aga siis nagu nõiavitsa väel siiski poiss konverentsi tekstiga me kõrvale ilmus. Maarja Liisi nimi oli tal paberites, minu oma ei olnud. Aga ikkagi otsustati pärast väikest seletamist, et mina olen ikka ka olemas. Teisigi oli. Oma kümmekond inimest kogunes lõpuks bussi juurde. Noh selline lätlaste RAF bussi väheke uuem vend oli. Ja inimesi ning pagasit oli sellise veoki jaoks ilmselgelt liiga palju. Kuidagi siiski, pinkide ümbersättimise ja tahtejõu abil suruti seltskond bussi ja kahetunnine teekond Casablankast Marrakechi algas. Kell oli kohaliku aja järgi selleks ajaks juba peaaegu saanud kaks öösel. Saatsin koju sms-i et elus ja korraldjad leitud ja et buss on küll väheke väike selle seltskonna jaoks, aga siiski talutav. Peremees selle peale saatis teate vastu, et tundku me rõõmu, et me Indias ei ole, seal pandaks osad kindlasti katusele… Nojah, see oli tõesti hästi, sest, kuigi Aafrika, oleks öösel katusel sõitmine olnud väheke jahedavõitu, bussiski oli jahe. Niiske ookeanituul ja talvine kõrbekliima tegid olemise üsna jahedaks.
Esimeses bensukas tehti kohe tankimise ja pissipeatus ja peale seda läks sõit sujuvalt Marrakechi suunas.
Aeg Aafrikas lihtsalt veereb ja üsna sageli ongi nii, et selle aja jooksul sa mitte midagi ei tee. Hommikul kell viie paiku kohaliku aja järgi jõudsime linna kohale. Õpetajad viidi esimesena hotelli. Oli korralik ja hea hotell, stiilne ja mõnus. Seal lahkusin Maarja Liisist, sest tudengid viidi mujale. Hommikul õnneks oli aeg jälle voolamas omasoodu ja päevakavas ettenähtud asjad sinna voolamise sisse ei juhtunud ning saime kõik kenasti end välja magada – mina, Ukrainast ja Kroaatiast õpetajad seltsiks. Meie eilse bussiseltskonna dotseerivam pool niisiis.

Esmaspäev 21. Veebruar 2011
Pärast korralikku uinakut ja dushi kulgesin siis hotelli lobisse, et uurida, mis toimub. Puudus igasugune info selle kohta, kus teised on, mismoodi mujal olevate grupi liikmetega ühineme, ja mis üldse edasi juhtuma hakkab. Helistasin igaks juhuks ka MaarjaLiisile, et veenduda tema elus olemises. Noored olid juba Marrakechi turul ja väga elus ja väga rahul.

Hotelli lobis kohtasin Ukraina ja Kroaatia õpetajaid ja koos arutasime, et kuidas ja mida edasi. Aeg muudkui kulges.
Kroaatia mehel olid küpsised kaasas. Ostsin pudeli vett ja sõin kolleegi tervsilikke küpsiseid, et kompenseerida maha magatud hommikusöök. Ega ma väga millestki ilma ei jäänud – Kroaatia kolleeg oli söögiks end üles ajand ja oli väheke pettnud. Hommikusöök polnud väga söödav.
Siis mingil ajahetkel kui me olime oma eksistentsi üle seal hotelli lobis juba piisavalt juureldnu. Ja lisaks olime ära kuulnud eelmise päeva uudised, kus Marrakechis ka möllama oli hakatud ja kaks olla isegi surma saand – Kroaatia mehe kaasmaalased meie hotellist olid ka sattunud intsidenti, ja jutuainet oli turvalisuse teemadel. Kodused ka saatsid sms-e – rahvusvahelised uudised olid kohale jõudnud kiiremini, kui meie kohapeal asja omal nahal tundma saime.

Tegelikult oli hotelli terrasil päikese käes kena ja turvaline istuda, ainult et interentiga tekkis probleeme ja mobiililevi kadus mõneks ajaks. Aga see võis ka niisama olla. Aafrika värk.
Niisiis, mingi aja pärast saabus meie juurde eelmise õhtu poiss, Hussein, ja tegi ettepaneku, et ta viib meid sööma. Teiste juurde.
Läksimegi siis lõunale. Tutvusime kättpidi igasugu suurte ja oluliste meestega, ühel oli isegi naine kaasas. Sellel kõige tähtsamal presidendil. Ja seda rõhutati mitu korda, et tegemist on ülikooli presidendi naisega. Ma siis viskasin nalja, et jah naised on meie kultuuris ka olulised, neid peetakse mehe kaelaks. Mu nali tõlgiti prouale prantsuse keelde, ja ta isegi naeratas. Muidugi ma ei tea, kas ta naljale pihta sai, sest nalja olevat kultuuridevahelises suhtluses kõige keerulisem ära tunda.
Igatahse sõime ja jõime ja siis hakkas aeg jälle voolama nii, et keegi ei teadnud, mis toimub ja mis juhtub, ning ma palusin Husseinil end hotelli tagasi viia, sest eelmisest päevast oli veel väsimus kontides ja kodu ukse ees kukkumisel saadud trauma hakkas tunda andma. Hotellis otsustasin, et ei lähe ka õhtusöögile, kuigi Hussein pidi kaheksa paiku meid hotellist jälle sinna söögikohta viima. Mina lihtsalt magasin ja lakkusin haavu…

Teisipäev 23. Veebruar 2011
Järgmisel hommikul aga äratas telefonikõne mind 15 minutit enne kuut. Hea kolleeg Kroaatiast oli öösel mulle äratuse tellinud, sest info meie edasistest plaanidest oli vahepeal muutunud. Kui Hussein ütles, et ta tuleb meile Es Saidi (Lääne Sahhara) sõiduks järgi 9-ja poole kümne vahel, siis öösel selgus, et oleme hoopiski esimeses grupis ja lahkume lennuki peale juba kell pool seitse. Niisiis, tänud Mariole hoolimast. Ma oleks muidu lennukist maha jäänud… (huvitav, mis oleks juhtunud, kui ma poleks lennukile läinud, kas keegi oleks minu puudumist korraldajatest märganud?)
Natuke enne pool kuut tuli Väga Tähtsa Olemisega Mees meile hotelli järele. Selleks ajaks oli sinna kogunenud juba rohkem õppejõude – mõned neist näisid olusid tundvat meist kolmest (mina, ukrainlane ja kroaatia mees) palju paremini. Prantsusmaalt ühe naisega saime hästi tuttavaks ja ta aitas meid lennukile. Kuigi olime koos korraldajatega ja suure grupiga, oli teekond tsekkinist lennukini ikkagi huvitav, et mitte öelda imelik. Kuna olime sõitmas kohaliku liiniga ja nn sõjaväestatud territooriumile, siis oli meile kaks lennukit tellitud. Ja sõiduplaanis oli see märgitud sõnaga “kohalik”. Ei sõnagi Es Saidist. Ja loomulikult ei olnud ka selge, kust väravast ja kuidas üldse see lennukisse minek saab toimuma. Prantsuse kolleegi vaist ja kogemused aitasid meid lõppude lõpuks õigesse kohta. Lennukisse. Sõit Lääne Sahharasse, Es Saidi Maroko poolt annekteeritud suletud territooriumile võis hakata.
Lennuk oli meie mitmesajapealise konverentsi seltskonna päralt. Lisaks oli meie lõbustamiseks grupp muusikuid kaasa võetud, kes veel enne lennuki õhkutõusmist oma laulujoru lahti lasid.
Tund aega lendamist ja olimegi Lääne Sahharas. Kõrbe oli meie auks telkidest lennujaama vastuvõtu saal tehtud, lippudega ja Maroko kuninga piltidega kaunistatud, pakuti teed ja muud karastusjooki, ja ka siin olid muusikud meid lõbustama palutud. Ootasime, kuni meie pagas lennukilt kõrbeliivale laaditi ja ootasime busse, et edasi liikuda El Saidi linna. Bussiliiklus oli aeglane, kuigi tellitud… Meie pääsesime alles kolmanda satsiga liikvele, selleks ajaks oli ka teine lennukitäis Marrakechist saabunud.

Lipud langetati ja Suure Juhi portreed koristati ära juba enne, kui meie viiamne buss lennuväljalt liikuma hakkas. Selle aja jooksul sai meid paar korda ühest bussist teise ka tõstetud, mida ette rutates öelduna meiega sealmaal korduvalt juhtus.

Esimene peatuspaik oli telklinnak keset kõrbe, kuhu meie bussikaravan eskorditi vilkuva turvaauto ja mootorratturi saatel. Muidugi teepeal kõik patrullid lõid meile kulpi ja mõned teised autod, kes parajasti lambaid vedasid, pidid tee veerde seisma jääma ja meile teed andma. Et neist ometigi meile ohtu ei oleks. Lambad ja kitsed võivad ju ohtlikuks muutuda?

Niisiis lühikese bussisõidu järel keset kõrbe ehitatud ja rangelt valvatud telkilinnakusse jõudes oli päike juba kõrgel taevas ja kõrb näitas oma tõelist palet. Kuigi siinse mõiste järg talv, tõusis päikese käes temperatuur umbes 50 kraadini ja kangest külmast tulnud põhjamaalasele oli see hakatuseks mõnus, aga üsna pea päikesepõletuse märkidega klimaatiline shokk (lõppude lõpuks päiksespõletust ei tulnud – talvine kõrbepäike on nõrk!).
Lisaks oli lugu nii, et magamine pidigi toimuma telkides ja maas mattidel. Noortele muidugi see meeldis, aga mõned vanemad õpetajad tahtsid ikkagi hotelli. Korraldajad siis arvasid, et ongi võimalik hotelli minek. Aga et minnakse siis, kui on lõuna aeg.

Ootasime siis telklinnakus tunde – aeg ju teadupärast voolab siin Aafrikas ja kiiret pole ja midagi nagunii ei juhtu kohe. Sai joodud teed, tehtud pilte, muretsetud ja maha rahunetud…
Ja siis aeti meid taas bussidesse ja läksime linna, hotelli ja sööma. Seekord saime kohe õigesse bussi. Algul oli kokku lepitud, et õpetajad viiakse kõigepealt hotelli ära. Aga esimese öömaja võimaluse ukse tagant tulime sama targalt tagasi – see oli suletud. Või polnud me piisavalt prominentsed ööbimaks valitsuse külaliste majas.
Olukorra seedimiseks otsustati minna sööma – olime selleks ajaks juba päris pelmeenid – pea terve päev kõrbekuumuses reisinud, vetsu polnud saanud, ja muidu ka jama oma kodinate otsas kulgeda ja kohvreid liiva peale pandud vaipade peal järele vedada. Üha enam sai selgeks, et kaasavõetud riietega selles ekstreemolukorras ei ole küll miskit peale hakata. Ja internetti tõenäolislet siinkandis üldse veel pole. Mobiilid muidugi töötasid, nii et koju sain saata mms-i sellest, kuidas keset kõrbe telklinnakus püssimeeste saatel oma paremat tulevikku ootan.

Mingi hetk kamandati siis kõik sööma, konverentsi toimumise paiga juurde oli pandud telk söömiseks. Oli ropult palav ja õhku ei olnud. Aga tuju oli hea, ja toit oli hea. Millal sa siis ikka niiväga sellisesse paika satud… Tuleb olla uudishimulik ja maksmimaalselt nautida, otsustasin.

Peale sööki muidgi plaanid jälle muutusid – kavasse kirjutatud vaba aeg asendati sellega, et otsustati ikkagi konverentsiga alustada. Meie, kes me hotelli tahtsime, muidugi ajasime oma joru, sest tahtsime oma kolad ära panna.
Otsitigi siis meile hotell. Paar põiktänavat konverentsipaigast. Samas hakkasid levima jutud ka sellest, et on olnud kuuldusi, et Es Saidis turiste röövitakse…

Hotell on muidgi stiilne. Kõigepealt selgus, et meile kõigile kohti ei olegi – kuna olin kõige pikaldasem ja ei saanud turbokiirusel oma kohvriga trepist üles, jäin esialgu ilma toata, hotelli koridori tolknema. Asjalikud noored mehed muidugi jooksid edasi-tagasi ja üritasid mulle tuba leida. Aga mida polnd, seda polnd. Siis tahtis hotelli poiss mind oma tuppa elama panna, aga see oli nii segamini, et see polnud hea mõte. Ka tema arvates mitte. Lõpuks leiti mulle tuba – siiski, aga selline kongi moodi, ilma aknata ja pisem kui peldik mu kodus. Aga asi seegi, elekter oli olemas, ja voodi ka, ja mõnusalt jahe – hea alternatiiv päevale kõrbe telklinnakus.
Muidugi negatiivne pool on selles, et dushi võimalus on tänaval, vets on selline nagu lõunamaades ikka, kraanist tuleb külma vett. Ukraina kolleeg, nooreke selline, läks selle peale muidugi endast välja, ja nõudis, et teda tudengite telklinnakusse tagasi viidaks. Seal saab vähemalt dushi alla minna, mitte tänavale, vaid telkide vahel ühte majja…
Mina olin rahul olemasolevaga. Viskasin voodisse ja puhkasin. Päevakavaväliselt alustatud konverentsi avamisele ei jaksanud minna. Natuke oli juba siiber sellest korraldatud kaosest. Kahju oli sellest, et reisi kohta nii vale info oli, oleks hea meelega võtnud kaasa väikese käteräti ja mõned niisked salvrätid oleks ka kasuks tulnud. Aga otsustasin, et T-särk ajab käteräti asja ära ja kui see ka märjaks teha, saab sellega strateegilised kohad ihus värskendavalt üle käia.
Saatusekaaslased hajusid igaüks kuhu iganes.

Nüüd, pärast väikest tukastust ja värskendust ja vetsu, kirjutan siin seda kõike üles ja mõtlen, kas julgen nina välja pista. Ukse taga on kole lärmakaks läinud. Ja keegi koputas juba – läksin siis vaatama, et kes-mis? Mingid kummalised noormehed juba naeratasid seal. Panen vist ukse lukku ja täna enam kuskile ei lähe…
Laen oma kaamera ja arvuti täis ja puhkan. Ja loodan, et homme hommik on turvalisem välja uudistama minna. Pahad ju hängivad ikka õhtuti…

Kolmapäev 23. Veebruar 2011
Kuigi õhtul sain hilja magama – selle permanentse lärmi pärast, mis koridorist tuli, siis selleks ajaks kui imaam hommikul palvele kutsuma hakkas, olin juba virge. Jah, imaami palvekutsung on isegi mu kongi kuulda. See on ainus asi, mis regulaarselt ja ilmeksimatult kogu aeg samal ajal siinmaal juhtub.
Käisin vetsus – auku pissimine tuleb täitsa hästi välja ja vets on siin ka puhas – ämbrike veega kogu aeg valmis, et saab oma jäätmed august alla uhtuda.
Niisiis, ajasin end üles ja välja – esiteks tahtsin natuke ümbrust uurida enne kui palavaks läheb ja linn ärkab ning teiseks seepärast, et mul oli Soomes arsti helistamisaeg ja ma ei olnud päris kindel, mis kell on – ajalised probleemid on siis tõsised. Kui ma Marrakechis suutsin enam vähem aru saada sellest, mis kell on, siis siin sellist asja ei ole. Nojah, kongis oli mul levi telefonist millegipärast kadunud ja kui ma alla jõudsin, oli juba arsti helistanud. Vatsamata kõne oli näha. Helistasin tagasi, aga vestlust arstiga ei toimunud, sest tema aega oli juba ümber. Leppisime kokku uue helistamise aja.


Hotelli kõrval oli päris kena väike kohvik, siinses mõistes. Inimesi polnud, ainult üks sümpaatse olekuga naine toimetas midagi seal laudade vahel. Algul mulle tundus, et ta koristab. Hiljem tuli välja, et hakkas saiu küpsetama. Istusin ta juurde sinna vaatama ja mõtisklema. Tegelikult tahtsin midagi juua, et oma tabletid sisse võtta. Tellisin teed, seda jube kanget ja meeletu koguse suhkruga. Naine hõikas midagi tahatuppa. Jäin ootama. Mingi aja seal niimoodi kannatlikult oodates, kogunes mehi mulle seltsi. Mõned sõjaväe mundris tulid isegi kättpidi tervitama. Ja siis istusime seal juba kambakesi. Noh umbes tunni pärast, vöi ka poole tunni pärast – ajal ei ole siinmail mingit tähendust – tuli mu tee ja naisel hakkasid valmima saiad. Ta pakkus, kas ma ei tahaks. Ikka tahtsin. Kui meestele anti niisama sai, siis minule pakkus naine, et paneme ehk mett vahele. Olin nõus. Minu sain siis mee saia. Tegelikult see ei olnudki sai, nagu meie pannkoogi moodi natuke, aga ilma rasvata küpsetatud. Aga jube hea oli. Meievaheline kommunikatsioon toimus ilma konkreetse keeleta ja me mõistsime teineteist täielikult. Rahvusvaheline naiste keel?


Pärast paaritunnist kohvikus hängimist hakkasin vaikselt edasi jalutama, et otsida üles konverentsi koht ja vaadata, ehk saab kuskilt peakatteks mingi salli osta. Palja pea ja kaelaga tundus ilmselgelt ebasünnis selles keskkonnas ringi liikuda, kuigi mul oli pikkade varrukatega jakk ja pikad püksid. Ja päikese eet oli ka end vaja kaitsta.

Lonkisin tänavatel, trehvasin meie grupi inimesi, kes ka hotellis peatusid. Tegin mõned pildid, ja leidsin ka konverentsipaiga üles. Oli teine lihtsalt nurga taga, lühikese jalutuskäigu tee kaugusel. Kõrbes telkiv seltskond oli juba kohal ja maisutasid hommikusöögi lauas. Ega sellist infot ju ei olnud, et konverentsi paigas ka hommikust süüa saab, siin sa lihtsalt pead õigel ajal õiges kohas massiga kaasa minema ja siis saab ka osa ühistegevustest. Ausalt öelda, minu hommikune meesai oli palju parem, kui see konverentsi hommikusöök, nii et ma ei kahetsenud oma kulutust siin kohalikus kohvikus. Kaup oli aus.

Siis hakkas konverents peale. Nagu karta oligi, oli avamine juba eelmine päev ära olnud, ja selle öö jooksul oli ka konverentsi programm totaalselt muutunud. See kava, mis meile mailidega ette saadeti, ei olnud ammu enam jõus. Uus kava oli tekkinud. Ja selle järgi pidime siis täna kõige viimastena, peale aafriklasi, esinema. Vahepeal oli ka natuke kiireks läinud – Salimile oli vaja meie presentatsiooni usb pulga peal. Ja Maarja Liis oli mulle kohusetundlikult sms saatnud. Mul aga kongis levi polnud, nii et seda kiiret teadet ma kätte ei saanud. Aga ega siinmail polegi vaja muretseda. Asjad juhtuvad nagunii siis kui nad juhtuvad. Andsin siis seal hommikusöögi lauas oma pulga ettekandega Salimile, ja sinna see jäi. Konvernets hakkas peale, ja oli oma sisult hullem kui ükski kõige igavamate tudnegitööde kuulamise üritus kunagi on olnud. Õudus ruudus. Aga minna ka kuskile polnud, sest väljas oli põrgukuumus ja konverentsi ruum oli ainuke paik, kus normaalsel temperatuuril olla sai.

Lõunasöök oli jällegi meie söögisaalis, kus selle üritiuse kõik söömingud toimuvad ja see oli päikese käes prae ahjuks muutunud. Aga lõunasöögiks pakuti mereandide pirukat nuudlitega esimeseks roaks ja kaameli liha teiseks roaks. See viimane oli küll hea. Ja nagu hiljem räägiti – hästi toitev. Õhtuks polnd kõht veel tühjaks läinud – nii et õhtusöögilammast sain maitsta vaid ühe suutäie – rohkem lihtsalt kõhtu ei mahtunud. Söögist veel nii palju, et tegelikult on see siin maitsev. Esimene päev Saharas saime riisi suhkru ja mandlitega, täna saime meie niitnuudlite moodi asju kaneeli, rosinate ja suhkruga – selle õhtuse lambaprae juurde. Huvitaval kombel täiesti söödavad kombinatsioonid.

Niisiis, ega sel päeval muud juhtunudki, et massiliselt maksimaalselt igavaid oma maa esitlusi kõigilt osalejailt – konverentsi idee oli ju kuidas benchmarkida muude riikide kogemust regionaalse marketingi edendamiseks Marokos. Noh ega nendest esitustest küll palju õppida olnud – ehk Poola ja Austraalia etteasted olid sellised, mida oli hea kuulata ja kus oli iva ka sees. Muu oli küll aja raiskamine. Aga nagu Aafrikas kombeks, aega siis osatakse surnuks lüüa, nii et stiilne värk nii või teisiti.
Mingil hetkel pealelõunal hakkas mul mure oma esituse pärast. Seda ei olnud esituse arvutis ja teised esinejad kõik tulid oma usb pulgaga lavale. Ma ei saanud enam aru, miks mul oli vaja oma pulk Salimile anda? Mingi pausi ajal sain poisil nööbist kinni, ja ta ei mäletanudki, et hommikul oli mu presentatsiooniga tuline kiire ja et ma andsin oma usb pulga koos esitlusega talle. Oli selge, et ta oli selle kaotanud.

Kohvipausi ajal sattusin kultuurikeskuse ette orgunnitud turule (spetsiaalselt meie jaoks kohalik maffa, kes ka konverentsil osales, selle sinna orgunnis). Sellist ostmisväärset kaupa seal polnud – kaup oli kallis ja kvaliteet küsitav. Siiski tahtsin endale pea kaitseks salli ja hakkasin müüjaks pandud memmedega teemat ajama. Lõppes asi sellega, et mind mähiti rahvuslikku kostüümi, ja taheti seda mulle maha ärida. Kuna aga mul raha polnud, siis polnd nagunii millegiga maksta, sest eurosid nad ei tahtnud.  Samal ajal aga sattus Salim ka sinna, ja kuna ta mulle konverentsi korraldjate esindajana on umbes 900 euri võlgu – minu lennupiletite jagu, mis pidi saama kompenseeritud, siis oli hea võimalus elegantselt talle ta võlga meelde tuletada. Ja kuna Salim pidi mulle raha andma, siis võisin rahvusliku kanga endale üll jätta. Läksin siis sellega konverentsirahva sekka tagasi. Ja effekt oli muidugi suur. Isegi ülikooli president tõstis minu saali sisenedes oma kivistunud silmad imestusest minu poole. Ja kummaline küll, ma pole meestelt elus nii palju komplimente saanud, kui selles kostüümis ringi liikudes. Tule Allah appi, on ikka kummalised arengud siinmail.

Salim aga sai minu avalikust rahaküsimisest väga täpselt aru, mida ma tegelikult selle taktikalise sammuga mõtlesin, ja nägin, et oli tõsises vesluses oma suure pomoga. Veidi hiljem tuli ta minu tsekki küsima ja pileteid, ja teatas, et siin Sahharas ei ole neil raha, aga nii kui Marrakechi jõuame saan ma tseki, mille siis saab pangas rahaks vahetada. Siis veel natuke aega edasi tuli ta uuesti ja ütles, et kuna mu ärasõit on juba peaaegu kohe pärast Sahharast saabumist (tegelikult olin oma ärasõidu aega korraldajatele vähemalt 3 korda kommunikeerinud), siis tseki lahendus ikka välja ei mängi ja eks nad siis püüavad mulle pangaülekande teha. Noh eks siis näe. Aga sel hetkel oli kummaline, et korraldajad suutsid äkki ühele teemale nii pikalt ja järjekindlalt keskenduda. Aafrika võib ka üllatada. Salim muidugi on väheke teist masti ka. Kui keegi siinsest seltskonnast üldse Euroopast aru saab, siis on see tema. Kena noormees iseenesest ja teeb asja südamega ja oma parima oskuse järgi…

Õhtuhämaruses konverentsilt koos Kroaatia mehega koju jalutades (turvalisuse pärast soovitati ikkagi kellegiga koos liikuda, sest valgete turistide näppamise komme on pop), tuli tunnistada, et õhtul siin alles elu hakkab, sest tänavad olid rahvast täis, poed kõik töötasid. Isegi naised olid kodust välja lubatud.

Hotell oli lärmakas nagu eelmislegi õhtul Kolistamine, müdistamine, karjumine, ja mida kõike veel kestis hilise ööni, kui kõik nagu noaga lõigatult äkki vaikseks jäi. Kuni hommikuse imaami hüüuni…

Neljapäev 24. Veebruar 2011
Minu esinemine eelmisel õhtul oli rahvale meeldinud, paljud tulid patsutama ja tänama, ja kõik tahtsid pildistada ja tõepoolest, tänu sellele, et ma korraldajate juhiseid esituse tegemisel ei järginud (minuni jõudnud e-mailis lihtsalt seda osa polnud kirjas), siis kukkus lihtsalt hästi välja.

Mida kauem konverents kestis, seda prantsusekeelsemaks see läks, ja iga etteaste oli kui üllatus või loterii – et kas on kavas või ei ole. Enamasti ei olnud.


Neljapäeva otsustasin veeta oma hotelli kõrval kohvikus ja inimesi vaadata. Juua vett ja teed ja kohvi (see nende piimakohv oli muideks väga hea). Ja nii ma seal siis tunde istusin ja salaja pilte tegin. Kohviku rahvas hakkas minuga juba harjuma. Vahepeal tulid ka konverentsi inglisekeelsed noored minu juurde hängima, aga nende rahutu hing sundis neid peagi edasi minema. Jumal teab kuhu.

Mingil hetkel läksin ka konverentsi paika tagasi. Kaua sa ikka kohvikus istud ja inimesi vaatad.
Ja nii see aeg seal veeres ja kulges.

Konverentsi lõpp hakkas juba paistma, sest treppi hakati pühkima. Kuberner pidi tulema pidule punkti panema. Ja ega kuberneri tulekuks peab ikka trepi puhtaks pühkima ju.

Istusin siis konverentsi maja trepile ja hakkasin ka kuberneri ootama. Seal aega veeretades sain tuttavaks tütarlapsega kohalikust õukonnast. Lila. Hästi meeldiv ja tagasihoidlik tüdruk. Ema surnud ja isa elab uue naisega, aga hoolitseb esimese naisega saadud laste eest. Need saavad kõik, mis neil vaja. Isal raha olevat, ikkagi kuberneri õukonnas ametis. Lila las aga oma isapoolse vanaemaga koos õe ja vennaga. Tegelikult ta aga õppis Kairos juurat, aga sealsete sündmuste tõttu oli ajutiselt koju sõitnud. Ja ootas, millal rahutused lõppevad. Tal olid telefonis ka pildid – poseeritud koos tankidega Kairos.


Seal trepi peal Lilaga koos kuberneri oodates kleepis meile ka üks muidu libe mees külge. Lila ütles, et noormees teda igatsevat ja ei saa aru, et ta oma onupojaga kihlatud on ja järgmisel aastal abielluma peab. Oh armudraamat. Küsisin siis Lilat, et kas ta tahab oma onupojaga abielluda. Ta väitis seda väga tahtvat – kuna ta on juba päris vana – ligi 30, siis on see oluline… Nojah. Uurisin siis veel, te kus peika siis praegu – pidi Mauretaanias olema.
Uurisin ka natuke Lääne Sahhara poliitilise olukorra kohta. See pidi olema keeruline, aga positiivne selle asja juures on, et kuberner on omakandi mees – pärit umbes 200 km Es Smarast lõunas – ja seetõttu on ta kohalike seas ka populaarne. Lisaks pidi ta olema noor ja edumeelne. Nojah, eks see meie konverentsi sinna Es Samarasse toomine oli ju ka tõesti üks hull ja edumeelne ettevõtmine…

Ja siis ta lõuka tuli. Me läksime saali ja hakkasime konverentsi kokkuvõtteid tegema. Need olid kõik araabia keeles. Aga sest polnud häda, sest Lila tõlkis jutu mulle inglise keelde. Ta inglise keel olio tõesti väga hea. Ja siis see hakkas. Igas teises lauses räägiti Eestist. Rtte ja taha. Olin murelik, sest sellest, et Eestist räägiti, sain aru. Lila nägi mu kimbatust ja edastas juttude sisu. Tuli välja, et Eesti kogemus ja minu ettekanne oli üks kasulikemaid neile ja enim tähelepanuväärne õppevõimalus. Noh jummal tänatud, et midagigi head sellest kõigest tulemas. Kui nüüd päris ausalt oma hinge vaadata, siis mingit moodi see linnake keset suurt kõrbe oli südamesse läinud. See päev seal kohvikus aega veeretades ja elu hoomates oli teinud oma töö. Mul oli tõesti hea meel, et sain nendele midagigi anda. Ehk aitab see neid kuidagi?

Reede, 25.veebruar 2011
Turismi ja vaatamisväärsuste päev. Hakkas peale suure segadusega. Keegi ei teadnud jällegi mida ja kuidas teha. Olin hommikul oma kola kokku pakkinud ja alla tassinud. Noh tegelikult, sain rakendatud juba oma koridorikaaslasi – noored kutid tulid mulle meeleldi appi – pärast oma presentatsiooni polnud see enam mure, kõik tahtsid seda paksu ja porisevat eesti professorit aidata ☺
Istusin siis jälle oma kohvikusse ja tahtsin veel viimast korda kohaliku mee saia. Kuid minu prouat sel hommikul enam seal küpsetamas polnud. Aga kohviku perenaine (kes vist väga kohalik ei olnud, ainus euroopalikult riietuv naine linnas) orgunnis mulle mee ja koogi naabrite juurest. Seekord oli ka juustu meega koos koogi vahele pandud.
Pean veel ja veel seda rõhutama, et see oli mu elu üks parimaid hommikuhetki…
Muidugi ei jaksanud ma süüa kõike lõpuni ja pakkisin jäägid paberiss, et anda need poisile, keda ma ka juba paar päeva oli kohanud. Haigele poisile, kes regulaarselt seal iga päev kohalike käest kerjamas käis.
Kuna oli viimane päev ja mul ei olnud mõtet kohalikku raha väga säästa. Andsin talle sel hommikul koos koogi ülejäägiga ka natuke raha. Milline tänu oli selle noore mehe silmis. Kerjusel ja kerjusel on vahe, sellest sain sela väga selgelt aru. Eelmisel päeval hotellist konverentsipaika minnes ka mingi mees tuli raha küsima, selline kilavate silmadega ja nilbe. Sellele ei andnud ma midagi, sest tema jahtis meid, valgeid. Poiss aga käis kerjamas kohalike käest. Minust läks esmaslet mööda, ei tülitanud. Hakkasin ise temaga suhtlema ja pakkusin oma ülejääke.
Sama tegin ühe naisega, kes kahe lapsega mööda kohalikke käis ja sente korjas. Ilmselt lesknaine, keda siis kogukond sentidega kuidagi elus hoiab. Karm elu. Mu järele jäänud 100 dirhami läks, usun, väga sihtotstarbeliselt. Mul on sellest hea meel. Pole kunagi varem kellegi aitamisest nii head tunnet tundnud. Sest nende iniimeste pilk, sõnadeta pilk oli nii siiras ja aus ja täis tänu. Mõtlesin omakeskis, et huvitav, mitme päeva kerjamise raha ma neile andsin… Kui iga kohalik viskas vaid mündi…

Tol päeval ma nn linnaekskursioonist viilis, ja nagu hiljem kuulsin, ma ei jäänud ka millestki ilma. Kroaatia poiss vedas mu kohvri konveretsi paika. Pärast muidugi selgus, et see oli mõtetu korraldus järjekordselt, sest nagunii tuldi enne lennukile minekut veel korra hotellist läbi, kohvreid tooma. Kuid nii see kord oli. Kõigepealt üks juhis, ja siis kohe teine ja siis natuke ka kolmandat. Meie kohvrid reisisd iseseisvalt lennujaama samal ajal, kui me veel kõrbesse piknikule läksime. Kerget lõunat võtma ja arheoloogilisi leide vaatama. Meile oli ka sinna suur telk pandud ja oli päris mugav kõrbepiknik. Ja kõrb on ilus ja turvaline, kui silmapiiril hoomad sõdureid, kes sinu eest valvel seisavad…

Kuna aeg läks ja veeres omasoodu ja palavus ja tüdimus tulid ilule lisaks, siis otsustasime Kroaatia poisiga esimesse bussi, mis körbest ära sõidab. Aga võta näpust, emid aeti sealt välja teise bussi. Millegipärast olid korraldajad kindlad, et me peame kõrbepiknikult lahkuma bussiga, mis läks hotelli kaudu lennujaama. Ma ka ei mõistnud – emie kohvrid olid ju juba kuskil ees, igatahes mitte hotellis. Aga noh see selleks. See oli buss number kaks, ja igal juhul pääsesime liikuma. Vahepeal pidid kohalikud poisid bussis omavahel ka riidu minema, aga seekord jäi kaklus olemata.
Lõpusk saime lennujaama. Ja suur kohvrite hunnik ootas meid kõrbeliivasegusel lennujaama esiesel platsil.
Kroaatia professori kohver oli olemas, minu oma ei olnud. Pärast mõningast tuhnimist kohvrivirnas teatas keegi, et minu kott on lennujaama hoones sees. Trügisin siis sinna sisse ja olin juba üsna väsinud ja kuri. Õnneks mu kott oligi seal. Kuigi see koti sisu polnud väga väärtuslik – hunnik musta pesu, aga põhimõtteliselt ei tahtnud ma sellest ilma jääda.
Lennujaama hoones kohtasin ka seda juba varem kohatud ülikooli presidendi prouat. Kuna esimene lennuk oli ees, siis olid neil pardakaardid ja nad hakkasid just len nukile minema. Äkki presidendiproua pistis oma äriklassi pardakaardi mulle pihku ja ütles, et mine… Vaatasin teda kohmetult ja ütlesin, et ma olen selle Kroaatia mehega koos, et ma üksi ei lähe. Hetk mõtlemist (ma ei tea, kuidas ta must aru sai, sest tema inglise keelt ei mõistnud), haaras ta ülikooli presidendilt teise pardakaardi ja andis selel Kroaatia professorile… Ja lausa jõuga lükkas meid turvakontrolli ja õnneks ma taipasin teda tänada… Samal ajal kui mu kohver tagurpidi meetodil turvalindilt läbi käis, läksin naise juurde tagasi ja kallistasin teda… Noored mehed võtsid mu kohvri ja viisid lennukisse, ma tatasasin kiiresti sellele järgi, sest lennuk ootas minu järele. Äriklassi kohad olid mugavad ja ma ei saanud tükk aega aru, mis meiega siis lõpuks jutus. Kroaatia – Mario ka ei saanud. Vaatasime teineteisele otsa ja olime sõnatud. Me vist saime kogeda seda, et selles kultuuris tõesti naised määravad selle, kuidas asjad käivad…
Pilk lennukiaknast kõrbe oli hüvastijätuks selle kummaliselt koledalt kauni paigaga. Meie lennukit olid saatmas Maroko sõjaväe hävitajad. Alles Atlase mäestiku kohale jõudes nad kadusid kuhugi. Kõrb meie all oli täis huvitavaid maa mustreid. See on keskkond, kus elu käib omasoodu ja jumal vaid teab, mis või kes neid märke sinna maha jätab. Ja kes seal üldse on või ei ole. Müstiline kogemus igal juhul.
Ja õppetund.
Mida ma siis õppisin? Ühe olulise asja – kui meie siin Lääne tsivilistatsioonis kogu aeg jookseme elule järele ja kardame seda akotada, maha magada, mööda lasta, siis seal moslemireligioonil põhinevas kultuuris lasevad inimesed elul enda juurde tulla. Enda juurde voolata. Elule antakse aega. See on oluline erinevus minu arvates suhtumistes. Ja meie peaksime seda rohkem meeles pidama. Või ehk, me peaksime seda enda jaoks mõtestama. Igatahes, oli see reis raske mis ta oli – olmeliselt ja füüsiliselt ka, kuid positiivne kogemus kindlasti. Midagi hingele ja südamele.

Laupäev 26. Veebruar, 2011
Ma suudan asju juba väga rahulikult võtta. Mis sellest, et pean õhtul juba Casablanka lennujaamas olema, aga mul pole hommikul kell 9 veel õrna aimu, kuidas ma sinna saan ja kas keegi üldse korraldajatest mäletab, et mul see lend sedasi teistest varem on.
Aga oma uut elutarkust praktiseerides otsustasin mitte muretseda. Läksin alla hommikusöögile ja sattusin ühe oma uue sõbraga, Hispaanias elava araabia keele õpetajaga, moslemiga, koos einestama. Olime temaga eelnevate päevade jooksul palju koos olnud ja vestelnud elust ja asjadest. Tema oli sellel reisil nö korraldajate vana sõber ja suhtles vaid väga suurte ülemustega. Meie sümpaatia oli vastastikune. Kurtsin talle, et mul mure, et kuidas Marrakechist siis nüüd õhtul Casablankasse saan… Aga ega ma ei muretsenud. Sest see kannatlik ootamine, mis lõpuks elu ja lahendused su juurde toob, mulle tundus, et töötab. Lihtsalt oligi vaja vaid oodata, kannatlikult. Head inimesed soovitasid kohvri lihtsalt ära pakkida, et siis kui vaja minna, saab seda kohe teha.
Mu uus hispaania sõber lahkus korraks hommikusöögilauast ja tuli tagasi kingitusega – olin teda väga inspireerinud, jumal teab küll millega, aga nii ta väitis. Kingiks oli kallis ja kvaliteetne kashmiirist sall. Issakene, see on mu elus esimene kord, kui võõras mees mulle midagi sellist kingib. Olin hämmingus ja liigutatud. Tema väitis, et need meie koosoldud ajad ja vesteldud vestlused jätsid talle tugeva emotsiooni, et ma olla eriline inimene…
Kallistasime ja olime mõlemad liigutatud. Ja jätsime hüvasti.

Kell kolm peale lõunat tuli Hussein mind hotelli otsima, ma arvan, et Allah saatis ta minu juurde mu probleemi lahendama. Ta oli saanud ülesandeks mind rongi peale viia. Et ma siis rongiga saaksin Casablankasse lennujaama. Sõitsin esimeses klassis ja kõik oli ok. Tegelikult oligi kõik ok ja see mõttetu muretsemine sellepärast, et aeg lihtsalt voolab, oli tõesti mõttetu. Nädal lääne Sahharas muutis mu suhtumist. Ma ei peljanud üksi enam sellel maal lennujaama seigelda, ega tegelikult ei peljanud ega muretsenud ma enam millegi pärast.

Järellugu
Frankfurtis ei lastud meie lennukit parkima vaid jäeti keset lennujaama ja piirati politseiautodega – täiendav passikontroll, öeldi. Läbisime selle ja meid viidi lennujaama.
Helsinkis oli külm ja rahulik ja kõik toimis nagu kellavärk.
Kodu ootas ja ma tahtsin sinna niiväga. Tagasi vaadates sellele nädalale võin öelda, et see ei olnud väga turvaline reis, aga meie vastuvõtjad tegid oma parima. Ja see õnnestus vaatamata kõigele korraldamatusele (meie mõistes), mis seal oli.
Oma raha pole ma siiani saanud tagasi. Salim oli andnud mu originaalarve maarjaLiisile tagasi, aga nüüd vajas ta seda ikkagi ise, et saaks mulle ülekande teha. Ehk siis järgmisel nädalal ma hakkan mõtlema sellele, kuidas võimalikult lollikindlalt see arve originaal tagasi Marrakechi organiseerida.
Aga küll kõik asjad lahenevad.

Rohkem pilte vaata Flikeris, minu kontos.

Isegi vanal heal Inglismaal paistab päike, 3.päev

See Aafrikast lubatud kuumus on vist juba Inglismaale jöudnud – hallist ja udusest Inglismaast pole enam midagi järel. Tänavapildis uhkeldavad palmid teevad olemise veelgi aafrikalikumaks.

Täna oli konverentsi kolmas päeva ja jummala önn, et köik see toimus konditsioneeritud ruumis, sest öues oli nii palav, et ei saand enam olla. Hakkas südame peale. Sestap peale esinemist ja viiamaseid konverentsitegemisi plaanitud Okeanaarium jäi ka ära – füüsis lihtsalt nöudis toas voodis pikali olemist. Seega mu ainus turismiatraktsioon jäi unistuseks. Ehk pääseb siiakanti kunagi tagasi? Ja saan käia seal kalu vaatamas ja karumömmide muuseumis ka. Muideks siinnne PR programmi juht juba küsis, peale mu ettekannet, mis talle väga meeldis, et kas ma ei tahaks mönikord neile loenguid pidama tulla, et nende tudengid saaksid ka minu (nende jaoks) uudse vaatenurgaga tutvuda. No miks mitte. Vastasin siis, et tulekisn heal meelel, et saakski oma soome-ugri aktsenti lihvida 🙂 Mille peale ta naeris ja ütles, et eks need aktsendid ole jah probleemiks, et minu oma pole veel see köige hullem 🙂 No hea seegi. Meie Hollandlane (kolleeg JVKL) on veendunud, et mu aktsent on kohtuav ja see on mus tekitanud muidugi möningase alaväärsustunde ja ettevaatlikkuse. Aga Hollandlane enda kohta arvab, et temal on väga konkreetselt suurepärane Briti aktsent. Selles asjas olen mina muidugi väheke teisel arvamusel, sest viimasle ajal olen ikka töelise Briti aktsendiga kokku puutunud ja Hollandlane seda kohe kindlasti ei räägi 🙂

Aga siis, kui väljas temperatuur +25 peale kukkus, otsustasin siiski natuke ringi luusida. Palusin taksojuhil end viia keskusesse shoppama ja sööma. Seda ta tegigi. Aga ütles, et Bournemouthi keskus on mulle ebamugav – mägine selline – haigete jalgadega seal raske liikuda ja viis körvalasuvasse väikelinna Westbourni. Millegipärast taksosöit on siin suht odav – vaid 7 naelaga sai seal ära käidud – vöi siis on vahemaad suht väikesed…

Igatahes mönus väike linnake-külake, ilma välismaalasteta, peaaegu. Ja oluliselt odavamate hindadega kui Bournemouth. Shopata suur ei saanud, sest sattusin just poodide kinnipanemise ajaks – kell viis löpetatakse äri tegemine ära siinmail – ja sestap keskendusin söömisele. Juba mitu päeva pole olnud vöimalust väheke tervislikumalt toituda, sestap lubasin endale ühe salati. Aga tegelikkus ongi selline, et odavamates kohtades tervislikult süüa ei saa, ja söögikohti arvustatakse selle järgi, et kus odavamaid friikartuleid antakse…

Westbournist naastes trehvasin kolleege Venemaalt. Nemad olid ikka vinge shoppingu teinud – üks oli lausa mantli ostnud. Imestasin küll, et kas siis Venemaal ikka kaupa pole… aga targu jätsin häälekalt kommenteerimata. Arvan, et vb olla on asi hinnas, vöi siis selles, et nagu meil Eestiski suhtumine aastaid tagasi oli – et ikkagi välismaalt ostetud…

Ölut vist täna öhtul juua ei saa – lahtisest aknast kostub hotellituppa jalgpallihääli ja hullumeelseid höikeid – ei viitsi olla selle köige keskel.Kirjutan parme valmis memo, mida paar päeva tagasi Tiinale lubasin, kuid mis on topanud just väsimuse ja tihedate päevakavade töttu..

Homme siis hakkab matk koju tagasi – loodan, et kuumalaine seda liiga piinarikkaks ei muuda – ehk ikka konditsioneerid bussides ja lennujaamades töötavad?

Kummaline, et fotografeerimise himu pole sellel reisil peale tulnud? Kas äkki seegi üksköiksus kuumusest?

Tavaline teadusturismi päev Inglismaal, 2. päev

Tegelikult on asi seiklusest kaugel. Tavaline loll rutiin, mida köik konverentsil käijad kogevad. Ajad hommikul oma eelmise päeva öllest haige pea padjalt püsti, lohistad kere järele. Viskad natuke vett näkku, vb olla ka ihu ja hammaste peale. Ja komberdad hommikusöögile. Önn on see, kui hotell pakub head hommikusööki. Minu The Roundhouse hotelli hommikusöök on röve. Kui mitte öeda midagi veelgi rövedamat. Kohv oli suht joodav, kusjuures – üllatusena. Näksisin siiski veidi ja seadsin sammud konverentsi paika. Vanad ja tuttavad näod, möned uued ka. Üle 80 inimese kenasti kompaktselt koos, ettekanded üllatavalt kobedad (vaata mu säutse ka). KÖik nagu peab ja natuke rohkem ka. Millegipärast väikesed konverentsid kipuvad olema mönusamad ja sisukamad kui suured…

Huvitav oli vaadata seda erinevust, mis endise nöukogude liidu elanikke läänemaailma elanikest eristab – kolleegid Venemaalt olid kohale tulnud – enne pole nagu seda möelnud vöi tähele pannud… Endise tööliste ja talupoegade riigi inimesed on väga räsitud ja näevad halvad välja – mitte riiete pärast, aga olemise pärast. Ja tunnevad end ebakindlalt, kohmakalt. Ei oska esieneda ega julge omi mötteid avaldada. On ikka olnud ajad, ja mis selle jooksul köik inimestega tehtud on… Tea kas ma ka sellisena teistele paistan?

Päev täis intensiivset vöörkeelest aru saamist ja interaktsiooni. Pealelöunaks vöttis v’äsimus vöimust. Eks siin oli oma osa ka sellel, et öösel oli suht raske keskenduda magamisele. Palavus epärast pidi olema aken lahti, aga sealt tuli terve öö igasugu hääli – alates lollakatest lauludest kuni kelmikate höigeteni välja. Samuti linnaliikluse hääled ei tahtnud vaibuda – ikkagi UK ja ööelu selle vääriline. Voodi muidkes oli ka ütlemata vilets. Kiviaia peal oleks vist ka mugavam magada – sealt ei turrita vedrud sulle külgmiste ribide vahele kohe kindlasti mitte.

Lahkusingi siis natuke enne löppvaatust, sest enam ei jaksand. Väike uinak oma viletsas sängis andis natuke värskust, nii et läksin ja lubasin endale 1 pindi Forsesteri ölut ja natue süüa. Naised muidugi pinti ei telli, see on nagu etiketi rikkumine, aga mul kama kaks. Oma söögile suutsin ka friikartulite asemel salati juurde kaubelda. Ja polndki nii hull see sööming täna, 4 naela eest täitsa hea amps. Muidugi sel hetkel, kui päike äkki pilve taha kadus, alustas sööjate-joojate löbustamist ka kohalik Elvis ja see oli kole. Aga meie hotelli vallutanud penskarite hord nautis täiega. Mis siis ikka, peaasi, et kellelelgi meeldib…

Siis tegin veel natuke plaane, et mida homse pealelöunaga peale hakata – kas minna mömmikute muuseumi vöi okenaariumi. Mömmideni on tund söitmist ja see vist jääb ära. Seega kalad, kui jaksu on…

Nyyd aga tuttu, sest homme on minu presentatsiooni päev…