Archive for the ‘Saaremaa’ Category

Meelehärmi rähnipoisile ja vana poopuu uus roll

Täna  oli ilulöikuste päev. Nädala pärast on meie öuel teater – Lümanda ja Taritu kultuuritemplite näitemängijad toovad vabaöhuetendusena meie öuele August Mälgu näitemängu Tson Lembri ja selleks puhuks peab ju köik kena olema, et ikka külalisi väärikalt vastu vötta.

Niisiis jah, puude maale viidi tagasi oksi ja pöösaid ja pisemaid puid ja vösa. Mitte et seda meil nüüd siin öue peal liiga palju oleks, aga Karuisa on selline perfektsionist, et vaated peavad olema head ja puud-pöösad hoolitsetud. Ja eks ta nii ole ka kenam igat pidi.

Ja täna siis löpuks, pärast mitmeaastast arutelu, läks puude maale tagasi ka vana poopuu kollase kuudi ees. See puu oli juba ammu peaaegu et surnud. Vähemalt enamus tema oksi näitas seda. Ja meie öue rähnipoiss oli sinna juba hulganisti omi auke puurinud ja maiustas seal sageli ja hoolega. Täna aga tegime talle meelepaha ja usun, et homme hommikul, kui ta oma puu kadumise avastab, on ta päris pahane.

Puu mahavötmisel aga selgus, et vaatamata ködunenud ülemisele otsale, oli puu alumine tüveosa veel päris tugev. Seepärast jätsime kännu väheke körgemaks, et saaks sinna kas lillepoti vöi midagi muud ilusat peale panna ja sedasi vöiks ju vana ja väärikas puu edasi olla, uues rollis ja meie öuele ilu toojana…

Advertisements

Karujaht! või siis ka mitte?

Paar päeva tagasi läks meie suvekodu õue peale järsku ärevaks – Uku sõber Janno oli just külla tulnud ja nii me siis neljakesi (Uku, Janno, Päf ja Emme) mõnusat suveõhtut nautisime, kui äkki keegi hüüatas: “Karu!”

Teised muidugi kohe, et mis ja kus ja kes… Jah, tõesti karu moodi loom kalpsas õunapuude aia tagant heinamaad mööda metsa poole. “Ei või olla tõsi!” olid kõik korraga elevil. Seltskonna noorem osa jooksis koheselt kribinal arvatavale karule järele. Aga loomulikult oli loom lastest kiirem. Kuid siiski õnnestus Jannol võsas veel vilksamisi elukat näha, nii mõne meetri kauguselt, ning sellega fikseeriti suur karvane saba ja kõrvad.

Naabri tiigi ääres olid ka värsked jäljed, kuid mitte väga selged, kuid siiski sellised natuke karukäpa moodi.

Edasi kulges õhtu arutlusega, et keda siis nähti – karu teooriale käib vastu pikk ja karvane saba. Mäger, kährik ja rebane langesid kandidaatide hulgast välja vale värvi, suuruse ja jooksmismaneeri tõttu – kõik kolm karu tagaajajat on keskmisest paremad loodusetundjad, sestap oli ka välistamine lihtsam. Pärast mõningast arutelu jäi võimalus, et tegemist on ahmiga. Teisalt aga oli see variant kõige ebatõenäolisem, kuna Saaremaal teoreetiliselt ei peaks ahmi olema. Karu esinemine oleks ehk isegi reaalsem, et kuskilt Lätist või sealtkandist suure külma ja näljaga üle jää…

Otsustati järgmisel päeval Viidumäe looduskaitsekeskusega kontakti võtta ja nähtust igal juhul informeerida.

Järgmisel päeval tuligi Tõnu Viidumäelt asja uurima. Koos käidi võsas ja vaadati jälgi ja otsiti ka karvatuusti põõsastest, et oleks mingitki faktitõestust. Kahjuks siiski muud ei leidnud, kui need hägused jäljed naabrimehe tiigi kaldal. Tõnu oli samuti kahtlev ahmi osas – et teoreetiliselt nagu võimatu, kuid samas arvestades ahmi loomust – suur hulkuja ja sadu kilomeetreid läbijooksev kaval ja hästi varjuv elukas, siis ei ole ka päris võimatu tema sattumine Saaremaale. Seda enam, et aastaid tagasi on veel korra tulnud teade oletatavast ahmi nägemisest Saaremaal. Tõnu arvates karu oleks reaalsem, kuid karu vastu kõneleb pikk ja karvane saba.

Jah, looduses on palju müstilist ja jäi pooleli ka meie huvitav arutlus, sest midagi kindlat väita ei saa. Samas huvitav oli ja põnev ka. See on meil siin suvekodus juba vana reegel, et silmad-kõrvad tuleb lahti hoida, sest kunagi et tea, mis põnevat kuskilt põõsa tagant välja ilmub. Ja igaks juhuks võiks kaamera ka kogu aeg kaelas olla – jaanipäeva aegu mul sellepärast suur kotkas jäigi pildistamata, et läksin naaberkülasse murutraktorit tagasi viima ilma fotikata, kuid kotkas, va tegelane, oli end Kipi küla kadaka otsa istuma sättinud, ja mina oma põristajaga teda kohe üldse ei häirinud…

Foto on Wikipediast

Konnade kokku korjamise päev

Saaremaa suved on ses möttes igavad, et ega muust nagu eriti polegi kirjutada, kui küllatulnutest ja loomadest. Kusjuures need viimased siiski pakuvad mingit uut, vanad söbrad aga on nii nagu nad on – köik on sama ainult päev on uus.

Täna oli meil konnade kokkukorjamise päev, sest homme hakkame muru niitma. See oli pea kümme aastat tagasi, kui avastasime, et meie krundil elab üks üüratu suur konn. Kuna keegi varem sellist elukat polnud näinud, siis oli meie esimene arvamus, et köre. Väheke uuringuid internetis siiski meie öhina kummutas – on vist ikka üsna tavaline kärnkonnavolask.

Tookord oli muidugoi ehmatus suur, kui va volksam oli end tiigist maja juurde vedanud sedasi plätsaki, plätsaki plätsaki – sellega ta meie tähelepanu öhtuhämaruses pälviski. Oli selline suur ja peopesa möötu. Ja ise ka veidik ähmis. Sellest ajast alates oleme iga kevad peaaegu et esimese tegevusena lume sulamise järel otsinud, et kas Suur Konn on elus ja et kuidas ta talvitus. Tavaliselt end aida serva alla maa sisse kaevanud. Tänavu aga leidsime ta vanast aiatagusest kaevust koolnud metssea korjuse juurest. Sealt me teda muidugi kätte ei saanud, loodame, et ronis ise ikka välja. Aga paar isendit oli jälle kukkunud ka solgivee äravooliauku (tühja) ja sealt Uku need kaks selli küll väevöimuga välja tassis ja tiiki vedas.

Aga tundub, et populatsioon on juba päris suur, sest tänavu oleme pidevalt hädas pisikeste konnadega, kes igalt poolt muru seest välja hüppavad, ja kuhugi vudivad.  Nende arvukuse pöhjalt vöib oletada, et peagi on meil tiigis oma sada kärnkonna. Oh jah. Igatahes, täna sai öue pealt oma kümmekond neid kokku korjatud ja tiiki veetud, sest homme hakkab murulöikus ja niiduki terad on päris koledad tapariistad…

Piltidel meie konnad Vähikus niisama, ja kevadiselt vallatlemas.

Peeglisse vaat, armsad siinmaailmas kaasatatsujad!

Teema on töstatatud – kuidas ikkagi meil Eestis, ja justnimelt Saaremaal on lood puudega inimestele erinevatesse paikadesse juurdepääsu vöimalustega. Minu Ajakaja rubriigi kirjutise peale haaras ajakirjanik Raul Vinni sönal sabast ja arendas teemat edasi. Kuna näitena oli toodud Kiipsaare tuletorn, siis läks uurimine ja teemaga tegelemine loogilist rada just sedakaudu edasi. Kuid sama hästi oleks vöinud vötta näiteks Kuressare lossi vöi möne keldrikohviku vöi üksköik missuguse looduskauni vöi looduskaitselise paiga vöi turismiks möeldud paiga Saaremaal ja ka mujal Eestis.

Mida olen märganud jälgides nende kahe artikli kontekstis tekkinud diskussiooni Oma Saare kommentaariumis? Huvitavaid asju olen märganud. Ja kahtlustan, et need sönavötud kommentaariumis on ka omamoodi läbilöige avalikust arvamusest. Avalikust suhtumisest. Kas ma eksin?

1. Me ei armasta kriitikat. Me kohe hirmsasti läheme närvi, kui keegi meie tähelepanu mönele puudusele juhatab. Aga kuidas me siis oma elu-olu paremaks saame muuta, kui me kriitilisi analüüse pelgame?

2. Meile meeldib pisiasjadesse takerduda, bürokraatlike detailide üle arutleda ja selle kaudu peamisest probleemist körvale hiilida. Taas selline enesekaitse vöte, et otsime kriitilise seisukoha esitaja sönavötust selle väikese bürokraatliku detaili, mis on seadusandlusest lähtuvalt ebatäpne vöi bürokraatliku rutiini seisukohalt ebakorrktne ja asume selle kallale. Ja unustame nn “suure pildi probleemi”, sest see vöib olla on meie jaoks liiga suur tükk…

3. Läheme natuke isiklikuks, vihjame, et kriitilise seisukoha väljaütleja on natuke loll, ja siis pole ju tema sönal enam kaalu…

4. Ja öigustame ja öigustame ja öigustame ja öigustame köike – miks on asjad nii, ja miks ei saa teha teisti ja kuidas on seadus ja kuidas on rutiin jne jne.

Aga. Miks me kunagi ei mötle, kuidas asju teha paremaks? Miks me oleme oma igapäevaelu korraldades vanas ja sissejuurdunus kinni, kuigi see on sobimatu meie tänasesse päeva? Miks me ei raatsi oma nina oma harjumuspärasest rollist korraks välja pista ja vaadata, mis meie elus on parandamist vääriv? Miks me törjume kriitikat ja miks me ei vöta kriitikat kui vöimalust? Miks me ei püüa end panna kaaskodanike asemele ja miks me ei viitsi möelda, mis ligemisele (jah kasutan meelega seda kirikus sagedasti kasutatud söna) muret teeb? Miks me ei taha möista ja muuta paremaks ligemise elamist siin maailmas, et siis ise selle hea ja hooliva tegevuse kaudu ka heaks saada ja röömu tunda? Miks me mötleme, et vaid saamine on suur rööm ja andmisrööm on vaid sönakölks?

Jah ma tean, et mu eelpool toodud küsimused on kindlasti liialdatud ja paljud vaidlevad mulle vastu ja ma olen usun, et seda teksti lugedes haaravad köik ametkonnad arvutiklaviatuuri ja hakkavad toksima nimekirju, kus üles loetletud nende tööd ja tegemised, mis töestavad risti vastupidist minu esitatud küsimustele… Ja ma usun, et nendes loeteludes on hulk ilusat ja vajalikku ja head. Ja nende tegemiste eel on palju häid mötteid ja tundeid sellest, kuidas maailma paremaks muuta. Ja see on ilus ja hea ja see on töesti see millest röömu tunda. Kuid üks pisike asi on puudu – on puudu erinevate tagasisidede analüüs, on puudu erinevate kriitiliste arvamuste tolereerimine ja kriitika kui vöimaluse kasutamine. Ja isegi kui need pisiasjad on kuskil regulatsioonis märgitud, ja vöib olla nad isegi on kuskil meie alateadvuses, siis puudu on nad ikkagi meie igapäevasest tavalisest mötlemisviisist.

Seepärast, ülekutse köigile inimestele, kes arvavad, et nad on ligemist armastavad ja austavad, kes arvavad, et nad on sallivad, möistvad ja hoolivad. Vaadakem korra meie umber selle pilguga, nagu üks kommentaator Rauli Vinni artikli kommentaariumis mainis, et sidugem jalad kinni ja istugem ratastooli ja proovigem, milline meie maailmast osasaamine siis sellisena on… Jöulu ajal pole seda palju tahetud. Ja üldse heaks inimeseks olemisel ei peaks seda liiaks pidama? Ja pole häda, et me varem niimoodi ei möelnud vöi niimoodi maailma ei vaadanud. See polegi oluline, ja me ei pea ennast süüdi tundma, et me siiani seda pole teinud. Oluline on, et me NÜÜD seda teeme ja tähele paneme. Ja oluline on, et me öpime maailma asjadele erinevatest vaatenurkadest vaatama. Oluline on, et me öpime ja tahame muutuda veel paremateks.

Ja ma tean, et Saaremaa on otsinud kaua oma tunnuslauset ja sellele tunnuslausele sobivaid väärtusi. Äkki oleks siin üks vöimalus leida Saaremaa omapära – köige hoolivam maakond? Ja siis möelda läbi, mida see hoolivus tähendab, ja milles see väljendub? Ja ma tean, et igas vallas on hulgi avali südamega inimesi, möned aktiivsemad, möned vähem – kutsuks üles köiki suhtekorraldajaid, kultuuritöötajaid, poliitikuid, ametimehi, niisama kodanikke saama oma valla kriitiliseks südametunnistuseks – abiks ametnikele ja juhtidele. Just selles möttes, kuidas möelda hoolivalt ja erinevatest vajadustest lähtuvalt. Sest töeline kultuursus algab ju hoolimisest.

Ja kutsuks üles köiki Saaremaa ärimehi oma sotsiaalse vastutuse projekte hoolimisega siduma – sest ka rahalised vahendid nendeks erivajaduste loomiseks on olulised – alates sellest, kuidas liikumispuudega inimesed Virtsus praamipileti saavad ja praamil vetsu pääsevad, kuni selleni välja, kuidas teha möned spets vaateplatsid Sörve sääre tipu lähistele, et seda mere ja taeva ilu ka ilma oma jalal kivilt kivile hüppamata siiski vähekenegi lähemalt vaadata saaks. Ja ma usun, et Vilsandi loodusele oleks möned laudteed luidete kaitseks kohased, sest praegu need sealses liivas tuhlajad teevad töesti suurt kahju, ja kui väike laudtee läheks kenasti ilu juurde, siis vöiks ju sellel laudteel ratastooliga kenasti vurada…Vaid väheke asjade läbimötlemist teise kandi pealt on vaja!