Archive for the ‘söök’ Category

Kodustame soomlasi :)

Eile käisid meil külas Ari ja Tuija. Tegin neile pannkooke, eesti moodi – hakkliha ja juustuga siis soolaseks ning moosiga magusaks sinna peale. Vilma pannkoogipulbrist tegin taigna – ses möttes muidugi petukaup, et oleks oma vanaema retsepti järgi teinud, oleks väheke teine tera olnud. Aga kiireks läks ja väike laiskus oli ka peal… Ja siis me muudkui söime ja söime ning rääkisime igasugustest huvitavatest asjadest. Rääkisime Eestist ja Soomest ja reisimisest ja elamisest… Rääkisime ka sellest, kuidas minu raamatuesitluse pussnoateema ühe soomlase üles ärritas, lausa nii, et ta sellest blogima hakkas ning ennast soomluse kaitsjaks (minu rünnaku vastu) arvas…Ari ja Tuija arvasid ka, et ajad on muutunud ja pussnoa kultuur on küll vana ja soomlaslik, kuid tänapäevases koolitulistamiste ajastul selle avalik reklaamimine küll enam möistlik ei ole… Noh ja kui siis arvesse vötta veel seda, et Matti Nykänen oma naist iga natukese aja tagant pussitab ja möni teine avaliku elu tegelane ehk ka, lihtsatest napsitajatest rääkimata, siis…

Ari ja Tuija on ses möttes huvitav abielupaar, et nad on huvitatud teistest rahvustest – mölemad on öppinud vene keelt ja Tuija tahaks rongiga läbi Venemaa seigelda. Selle idee me muidugi laitsime kollektiivselt maha – turvalisuse pärast. Kuigi mine tea, ehk see ei olekski enam nii hull idee?

Ari öpib aga sügisest saadik eesti keelt ja on väga huvitatud igal vöimalikul juhul selle praktiseerimisest. Noh, me ikka räägime sellist segakeelt, kui kohtume. Kuid Ari eesti keel on väga korralik. Tema siinne öpetaja, Mari-Liis Lemmety on muidugi ka väga hea öpetaja ja Ari on ka vist andekas keeltele, arvestades tema eelnevaid keeleöppimise kogemusi ja huvi. Aktsenti tal juba praegu peaaegu et ei ole…

Igatahes, oli tore ja pannkooke teeme järgmine kord siis, kui lumi on sulanud ja saab välja terrassi peale istuma minna…

Advertisements

Head asjad on alati lihtsad

Olete seda tähele pannud, et kui möni asi on vahel väga hea, siis on ta tavaliselt samal ajal ka väga lihtne? ma üldse ei saa aru, miks peab maailma kogu aeg nii keeruliseks ajama, et asjad enam meeles ei püsi ja orientatsioon kaob sageli ja siis tuleb veel masendus ja uppumise tunne ja mida iganes veel tuleb. Igasuguseid asju, mis on nii keerulised, et mitte kuidagi ei taha kohe neid asju ja olukordi otsast harutama hakata. Ja pealegi, mida keerulisem, seda stressavam see asi on…

Täna sain jälle ühest lihtsast asjast ahhaa elamuse, kirjutasin sellest ka oma Kokaraamatus. Ja nüüd on nii hea meel ja mönus olemine. Nimelt – keetsin eile koorega kartuleid ja laiskusest, puhtast laiskusest, jätsin koored topsi vedelema. Täna hakkasin siis jälle miskit sööki otsima, ja avastasin need koored sealt ja kaks eilsest järele jäänud kartulit kah veel. Mötlesin, et praeks kartulit – aga kaks oli natuke nagu vähe. Ja siis, SIC!, mötlesin et lisan ka kartulikoored – noh natuke selline väike kooner tuli ka peale… Ja sain sellise roa – pannil natuke vöid, kartulikoored ja eelmise päeva kartulite jäänused. Natuke Maggi maitset ka. Ja oh oi oi jaa! Küll oli maitsev. Nii lihtne ja nii ilus. Ja endal suur heameel ka veel, et toitu, olgugi et kartulikoored, ära ei visanud.

Rahvusvaheline lanttulaatiko ja muud head paremat

Juba neli aastat on meil ülikoolis enne jöule tasuta söök ja rektoriproua käepigistus köigile välismaalastest öppejöududele ja üliöpilastele. Igavesti peen värk. Suurel hulgal head sööki ja ohtralt punast ja valget veini. Ja üldse…

Sel aastal oli pidu Konnevede uurimisjaamas – meie ülikooli loodusteaduste uurimisbaasis, kuhu ka teised saavad soovi korral minna oma uurimist tegema vöi artikleid kirjutama. Isegi rektori stippi vöib taotleda, et sealt täishoolitsust (öömaja+söök) saada ja ainult teadust teha.

Aga jah, rahvusvahelise staffi pidu oli moekas, karvaseid ja sulelisi igast ilmanurgast. Soome rahvuslikud jöulusöögid olid eriliselt heas – uurimisjaama köögipersonal on ikka vinge: peakokk käib ja korjab suvel ise köik murakad ja pohlad ja jöhvikad ja ise tehakse köik söögid, kusjuures isekorjatud loodusandidest. Soomlased söövad köiksugu laatikoid (selline ahjus küpsetatud puder) ja seda tehakse kaalikast, porgandist, kartulist. Siis on sinki ja sinepit. Ja heeringat ja peedisalatit. Ja murakakisselli ja riispudru ja glögi ja piparkooke ja… Muidugi terve öhtu sai ka rektoriga tsatitud (oma Eesti ülikoolide rektoritega pole kunagi olnud vöimalust vestlust arendada). Ja siis veel lökkel taignast saia küpsetatud… Mis veel? Ajaa, ja selline tunne jäi, et tahaks kunagi valgemal ja soojemal ajal sinna tagasi, sest koht oli armas….

Koolitusimine

Heh, sain täna maigu suhu ka sellest, kuidas koolitumine soomes käib – meile oli organiseeritud öppeaasta alguse puhul nn arengupäev ja teemaks oli üliöpilaste juhendamine, eriti personaalsete öppelaanide koostamise juhendamine. 

Kogunesime kell 12 siis köik Lyhtysse – Alvari Aalto poolt plaanitud ja disainitud väike koosviibimise majake meie ülikooli peakampuses. Osakonna kulul anti löunat ja hiljem ka kohvi ja kooki. Ja see tösiasi oli muidugi üks motivaatoreid, mis inimesi kohale meelitas. No väike kohustus nagu sinnajuurde siiski ka – vabatahtlikult sunniviisiline üritus seega.

Löunasöök oli puhas taimetoit – ilmselgelt üksteisega sarnaneda püüdva puheveiestinta öppetooli diktaat (see on hämmastav, kuidas kellegi ees pugemiseks sellega isegi samasugust sööki sööma hakatakse, nagu meil seal puhujate juures juhtunud on), millele ka meie osakonnajuhataja Pertti lihtsalt allub, sest tema naine (eksdekaan) ju selles üksuses tööl. Söögi nimi oli köögivilja kiusatus. Istusime körvuti kultuuridevahelise kommunikatsiooni öppetooli assistendi Riitaga ja tödesime, et soome köögis need kiusatused peaksid ju eriliselt hörgud, lausa vastapandamatud söögid olema… Aga vöta näpust. Selle roa söömine oli rohkem kiusamine kui kiusatus… Pugistasime Riitaga oma keeleleidude üle naerda ja söime siiski taldrikutäie seda väidetavat tervislikku löga. Tasuta anti ju, ja kui see veel tervislik ka on, mis siis ikka viriseda.

Ja siis algas peale koolitus. Kaks pedagoogikaosakonna inimest olid tulnud meile rääkima, kuidas tudengeid juhendada. Mulle tundus, et meie omast arust eriti körgete pedagoogiliste oskustega kolleegid puheveiestinnast olid natuke nagu sarkastilised vöi ehk üleolevad. Aga vöib olla see ainult tunuds mulle. Repliigid olid küll muidugi sellised, et kohati tundus, et püütakse nömeda asja juures asist nägu teha.

Noh kui nüüd asualt öelda, siis see teooriaosa oli natuke nadi küll… Hiljem muidugi vöttis koolitatav poruka juhtimiseohjad enda kätte ja unustati koolitajad päriselt. Sellest osast muidugi oli kasu niipalju, et lepiti kokku, mismoodi meil sügisel see personaalsete  öppimisplaanide tegemine koos  tudnegitega siis toimuma hakkas, ja minul kui sel aastal esimest korda asjaga tegelejale oli see küll kasulik jutt.

Imestan vaid, et muudes öppeainetes ikka professorid ka osalevad sellistes lihtsates ülikooli töödes ja tegemistes, meil on aga nii, et Hollandlane on nüüd ainult omi projekte vedamas ja isegi magisatritudengeid sel semestril endale ei vöta. Selle vörra peavad muidugi teised rohkem tööd tegema…

Hunt Kriimsilma üheksa ametit…ja kümnes nälg?

IMG_4641He he, hoopiski mitte 🙂 Karuemal Kokaraamat mölgub meeles. 

Saad minna vaatama OTSE, kuid ka Karuema blogis uuel Kokaraamatu leheküljel on juurdepääs köikidele hörgutistele olemas… Ega mul ometi praegu nälg pole? Peaks vist minema külmikut kontrollima, tunne on kahtlane….

Perekond Õgardid

Juuresoleval pildid näete meie tänaõhtust õhtusööki, kahele inimesele… Enne seda olime muidugi natuke riisi ja kana ka näksinud…Vanasõna ütleb, et suur tükk ajab suu lõhki…Kui palju jaksad sina süüa puuvilja salatit enne kui lõhki lähed?

Muidugi, ostsime täna spetsiaalselt ka selle suure sinise pesukausi salatikausiks, suvehooajaks, et siis saab ikka südamest salateid teha…Sest näiteks klassikalist kodustehtud kartulisalatit ei kujuta mina küll muudmoodi ette kui pesukausis…

Tyrät rytkymä ja teised toredad tegemised….

Eile õhtusöögil oli meil traditsiooniline eesti ja soome keele ja kultuuri süvendav kursus ka. koos muusika ja sõnavaralise enesetäiendusega. nüüd mu soome kolleegid-sõbrad teavad, et eestis ei maksma öelda sõna tyra, näiteks. ja seoses soome endise välisministri seksiskandaaliga, arutasime siis kõiki neid roppe ja siivutuid sõnu mõlemas keeles…noh meil on selle seltskonnaga nii, et ühest sõnast on võimalik sügav sisuline arutelu aretada väga lihtsalt. lihtsalt, piisabki ühest sõnast, et õhtu otsa arutlusainet oleks…noh seekord oli see sõna “tyra”. sest enne Laura õhtusöögipidu viskas Päivi õhku lause että pandan tyrät rytkumä siis perjantaina…oli vist nii see kirjaviis?
ja siis tõdeti, et kyllä need pahad sõnad hakkavad palju parmini pähe kinni…et vat normaalselt õpid keelt aastaid, ja ikka unustad, et mida ja kuidas öelda…aga vot kui miskit sellist siivutut on, siis kõpsti, kohe kõik meeles, ja rohkem ka veel…

edit: väljendit “tyrät rytkymä” kasutavad soomlased juhul, kui mingi pidu on tulemas ja saab lõbutseda, ja soome keeles selle rumalat ega ebasündsat tähendust ei ole. otsetõlkes, et paneme põrnad rappuma vmt siseelundite raputamist peetakse siin silmas. ja kultuurilises tähenduses pidutsemist, lõbutsemist. vat sedasi siis…