Archive for the ‘soome eri’ Category

Kas keegi on kunagi elus juhtunud nägema torti, mille peal on raseda inimese torso?

Mina nüüd nägin. Üks mu noor kolleeg Soomes on rase ja keegi ta söber tellis talle. Pole juba tükk aega midagi sellist shokeerivat kohanud… Nüüd vöin küll öelda, et sommid on väheke omamoodi…

Advertisements

Kaklus pannkookide pärast

Sel nädalavahetusel on siin Kesk-Soomes tavapärane sügislaat (muideks laadakorraldaja kaasa on eestlane – tervitused sulle ja su perele Kaija, kui juhtud seda juttu siin lugema). Tuleb töde tunnistada, et see on mu lemmik üritus Soomes. Selles on hinge ja jöudu ja kestvust ja mida köike veel öhus nii palju, et sellest hakkab hea. Mis seal siis toimub? Köigepealt see, et inimesed lähiümbrusest ja ka kaugemalt tulevad kokku, naudivad Soome suve aia ja pöllusaadusi, söövad friteeritud rääbiseid ja tulel küpsetatud löhe, joovad kohvi, söövad pannkooke, ostavad oma talvekartuleid, mett, öunu… Ja ka müüvad oma kaupa, kes vähegi midagi toodab – aia ja pöllusaadusi vöi käsitööd vöi kunsti vöi mida iganes. Mönel aastal on väljamaalasi ka olnud – ühe korra mingid mustanahalised üritasid oma tingel-tangelit müüa, kuid rohkem pole neid nähtud. Tänavu kohtasin kahte eestlaste müügilauda ka – mulgid müüsid Saaremaa suitsujuustu (SIC!) ja meie kauni käsitöömaalinguga keraamika müük oli ka täitsa olemas, eelköige keraamik Helina Tilga mönusad kiisupiltidega kannud, kausid, tassid. Loodan, et eestalastel äri läks kenasti, sest see laat on selline, kust ikka ostetakse. Harva kui keegi ilma ühegi ostuta lahkub.

Naljakat oli ka. Savost üks selline Soomes tavaline pererestoran oli kohale tulnud ja pakkus pannkooke. Töesti aus kaup oli, vöiga küpsetati järjekorra silme all ja kogu protseduuri saatis selline mönus soomlaslik aasimine. Kusjuures koogipakkujad, perekond – ema, isa ja täisealine poeg, olid kogu aeg röömsad ja nende köne oli selgelt ja vägagi savomurdeline, mis nii mönegi jyväskylalase väheke muigama pani. Aga ei sest murdest miskit – järjekord oli nende välikohvikus kogu aeg, ja mitte lapsed ei vesistanud seal suud, vaid täiskasvanud – mehed ja naised selgelt üle 50ne. Ning mitte harvalt kas kepi toel vöi rollaatoriga edasi liikvad… Ning mis köige armsam, vahepeal läks suures koogihimus isegi väikeseks kaklemiseks, sest rollaatoriga liikujad arvasid, et nad peaks eelisega saama, kui muu järjekord teatas, et nad on ka väsind ja nii mönigi kepiga järjekorras kannatlikult ootav vanake vöiks ju siis ka eelisega endale pannkooki nöuda… Seal koogikohvikus, ja mujal söögikohtades ka, hakkas silma veel üks huvitav asi – soomlaste koonerlus. Abielupaarid tellisid tavaliselt kahe peale ühe koogi, sest pidasid 4 eurost hinda ühele suurele koogile liiga kalliks… Ja nii palju kui ma seal pool tundi järjekorras nende vestlusi pealt kuulasin, siis ikka perepea, mees, tegi selle ettepaneku, et vötame kahasse ühe koogi kahte taldrikusse. Samasugust vestlust kuuldus ka muikkurooga (friteeritud rääbist – ainult taldrikutäis kala maksis 7 euri ja koos kartulitega 9 euri ports) tellides – ikka üks ports kahasse… Et söömata ei tihatud jätta, aga kulutada ka ei raatsitud… Ehk see väike kooner ongi soomlased jöukaks teinud?

Ahjaa, trehvasin seal laadal ka ühte oma iidolit: mul on Soome nö kaasaegsete kunstnike seas kaks lemmikut – Minna Immonen ja Heli Pukki. Nad sellised meie Navitrolla ja Ave Nahkuri laadis tegijad. Ja siis oligi nii, et Heli Pukki oli ka tulnud Jyväskylä laadale oma joonistusi müüma. Selline tagasihoidlik ja armas inimene oli ning tundus väheke kohmetust, kui küsisin, et kas need on tema pildid, ja me saime hää jutu peale, sest mul on lausa neli tema pilti juba kodus, ja tänavused jöulukaardid ostsin ka juba tema piltidega. Ning nii see laadatiir otsa saigi. Üks kindel soov oli mul ostmiste osas ka – tahtsin osta seenepulbrit, mida ma kunagi Palokka kaubakeskuses ühelt seenevanamehelt ostsin – jube hea maitseaine kastmetele ja suppidele, tatikatest tehtud. Ning olin juba lootust kaotamas, et seda vanameest ja tema seenepulbrit ma enam kunagi ei kohta. Aga vöta näpust, päris laadaplatsitiiru löpuosas, ehk siis tegelikult sealsamas, kust ma oma päeva alustasin ta oma tati-letiga oligi… Päev sai selle kauaigatsetud ostuga päästetud ja üldse oli tore olemine. Soomlased on tegelikult mönusad suhtlejad, avali ja söbralikud ning oskavad väärtustada häid asju. Ning enamasti on nende kaup aus, ilma mööndusteta.

Fotol: Savo poiss pannkokke pakkumas

Vanemaid laadapilte saat vaadata selle lingi alt. Seekord eriti pilte teha ei viitsinud.

Sommid on ikka natuke hullud ka, positiivses möttes!

Täna on siin Kesk-Soomes üle pika talve teine soojem päev, kus kraadiklaasi näit sinna 10 juurde punnitab… Lund on veel köikjal ja loodus alles unesegane selle pika ja külma talve järel.

Aga mu naabrid, mida nemad teevad?

Eile töid juba muruniiduki hoidlast välja – valmis ootama, tsekkisid üle köik kärud ja rehad ja labidad, vaatasid üle mullavarud ja tirisid needki juba öue…

Ja täna nad pesevad (uuuh, külma veega) majaseinu talvemustusest puhtaks… Muud seletust asjale ei ole, et kuna Soomes on suvi nii lühike, siis peab kohe peale hakkama. Ei anna siin oodata midagi, et väheke soojemaks veel läheks:)

Aga tösiasi on see, et meie kodus pole kunagi kevadeti, ega ka mitte muul ajal majade seinu pestud… Vöib olla vaid nende majade, mis suure autotee ääres, seinu pestakse… Kuid metsas asuvatel majadel kohe kindlati mitte… Vöi olen ma jälle millestki valesti aru saanud?

Karu, karu, karu, kombott ja masigamoooooos

Meil on juba ligi kaheksa kuud kodus oma soomlane. Päivi ehk Päf. Ja keele ja kultuuriöpingud on muutunud niivörd igapäevaseks, et köögis laual peab olema kogu aeg ootevalmis pliiats ja paber, et eesti ja soome keele grammatikalisi erinevusi arutleda ja ka kirjapildis köike öpitut kinnistada.

Päf on üldiselt nutikas tüdruk ja eesti keelest saab ta juba päris hästi aru. Aga rääkimisel tuleb selline armas soome aktsent, mis muudab tema jutu selliseks teistsuguseks. Näiteks, on tema jaoks keeruline see meie väldete süsteem, et millal öelda kassi ja kassi (2. ja 3. välde siis vastavalt), kui kirjapilt on “ihan” sama 🙂 Probleem on ka kpt ja gbd-ga. Köige rohkem aga meeldib talle söna karu, sest kui seda käänad, on ikka karu mis karu. Ja siis ongi meil sedasi, et kui ta enam ei oska, ja nö kopp ette tuleb, siis pobiseb ta vaikselt omaette: “Karu, karu, karu…”

Muidu aga on see meie peresisene vestlemine körvaltvaatajale naljakas mis naljakas, sest kasutusel on permanentselt eesti-inglise-soome keele segu. ja tegelikult keegi enam ei tea, mis keeles ja kellele ta parajasti räägib. Aga kuniks me üksteisest aru saame, polegi vahet, et mis keeles vestlus toimub 🙂

Peaaegu et oleks saanud streikida

No vahel lähevad asjad ikka huvitavaks. Eile öhtul tuli töötajate maililisti teade, et 18. märts tuleb ülikooli töötajate streik – uued kokkulepped töö ja haiguse ja muudes asjades ülikooli töötajate elus ja tegemistes olevat viletsamad kui varasemad ja rahvas sellega muidugi rahul ei ole. Sestap – söjakas üleskutse streigile.

Täna hommikul tuli aga teade, et öösel olla siiski sobilik kokkulepe saavutatud ja 18ndaks plaanitud vaba päev jääb olemata. Minul muidugi kole kahju, sest oleks elus kasvöi korra tahtnud streikida. Eestis oli/on ülikoolis elu ikka sadades kordades komplitseeritum kui Soomes, aga mitte keegi ei ole siiani plaaninud streiki ja vaevalt et kunagi plaanibki. Eestlane, va hull tööloom, kannatab köike – nöökimist palgaga, viletsaid töötingimusi, pikki arstijärjekordi… Sestap, olekski olnud huvitav kasvöi korra elus moevooluga kaasa minna ja natuke streikida.

Ärajäänud streigi auks lauldi siis täna meie kohvihoones internatisonaali ja teisi patriootilisi laule. Niisama nalja pärast.

Vikatimehe ja Pauliinaga naistepäeva tähistamas

Täna läks asi nostalgia radadele… Löunatunnil kohvihoones kauneid vanu aegu meenutades tuli meil Pauliinaga korralikult seletada, mida me siis ikkagi paar aastat tagasi kahekesi minu tööhoones naistepäeval tegime. Lugu ise hakkas peale sellest, et kogu kolmas korrus oli tühi. Vaid mina ja Pauliina istusime pühal naistepäeval (see oli vist esmaspäevane päev samuti kui nüüd)oma arvutite taha omades kontorikoobastes. Mingil seljasirutamise pausil läksin Pauliina uksele kölkuma ja lolli juttu ajama. Muuseas sai räägitud ka sellest, et on naistepäev ja et Soomes on see üks möttetu igav päev, sest mitte keegi nagunii sulle lilli ei too. Ja ei tasu mitte lootagi, et möni meeskolleeg asjast välja teeb vöi seda kuidagi märgistab. Minul siis tuli selle kurva jutu peale meelde, et mul on kabinetis kapis üks pudel Vana Tallinnat, et kurvastusest vöiks ju natuke juua. Aga kuna see on niisama paljalt juues suht röve kraam, minu arvates, siis laitsin ise kohe oma ettepaneku ka maha. Lisades sinnajuurde vaid, et kui oleks üks väike shampus kuskil Vana Tallinna lahjendamiseks, oleks juba asjal jumet, aga et mida pole seda pole… Selle peale läks Pauliina nägu naerule: “Aga mul on siin kapis üks shampusepudel, täiesti olemas ja täiesti avamata…” Mina väheke röömsamalt, aga siiski veel umbusuga: “Kuidas me selle lahti saame, minust küll shampapudeli avajat ei ole, hea kui veinipudelidki lahti saan…!” Pauliina: “He, he, oled sa ikka ka, kas enne on möni alkohol seepärast joomata jäänud, et pudelit lahti ei saa?” Ja Pauliina asuski talle omase tarmukusega korgi kallale. Ei läinud hetkegi, kui shampa oli avatud! Otsisime kapist siis ka Vana Tallinna ja segasime endale kenad Vikatimehe kokteilid. Maitses hea. Tuleb tödeda, et kohvi tassist Vikatimeest juua on sama hea kui klaasist. Jutustasin Pauliinale veel lugusid oma ülikooli ajast ja Nöukogude Liidust, et kuidas Tallinna Lennujaama baaris sai käidud Vikatimehe kokteile vahepeal joomas ja mida köike siis juhtus, kui Vikatimees jalad ja möistuse niitis. Ning oli tore olemine. Pean tunnistama, et tollasel naistepäeva pärastlöunal jäimegi vaid kahekesi kontorit kaunistama, ei enne ega pärast polnd näha teisi kolleege. Hiljem tunnistasime osakonnajuhatajale üles ka, et olime vaid kahekesi ja jöime end väheke purju tööjuures ja naistepäeva auks. Ei sest midagi, Pertti vaid muheles ja ütles:”Joo!”

Kodustame soomlasi :)

Eile käisid meil külas Ari ja Tuija. Tegin neile pannkooke, eesti moodi – hakkliha ja juustuga siis soolaseks ning moosiga magusaks sinna peale. Vilma pannkoogipulbrist tegin taigna – ses möttes muidugi petukaup, et oleks oma vanaema retsepti järgi teinud, oleks väheke teine tera olnud. Aga kiireks läks ja väike laiskus oli ka peal… Ja siis me muudkui söime ja söime ning rääkisime igasugustest huvitavatest asjadest. Rääkisime Eestist ja Soomest ja reisimisest ja elamisest… Rääkisime ka sellest, kuidas minu raamatuesitluse pussnoateema ühe soomlase üles ärritas, lausa nii, et ta sellest blogima hakkas ning ennast soomluse kaitsjaks (minu rünnaku vastu) arvas…Ari ja Tuija arvasid ka, et ajad on muutunud ja pussnoa kultuur on küll vana ja soomlaslik, kuid tänapäevases koolitulistamiste ajastul selle avalik reklaamimine küll enam möistlik ei ole… Noh ja kui siis arvesse vötta veel seda, et Matti Nykänen oma naist iga natukese aja tagant pussitab ja möni teine avaliku elu tegelane ehk ka, lihtsatest napsitajatest rääkimata, siis…

Ari ja Tuija on ses möttes huvitav abielupaar, et nad on huvitatud teistest rahvustest – mölemad on öppinud vene keelt ja Tuija tahaks rongiga läbi Venemaa seigelda. Selle idee me muidugi laitsime kollektiivselt maha – turvalisuse pärast. Kuigi mine tea, ehk see ei olekski enam nii hull idee?

Ari öpib aga sügisest saadik eesti keelt ja on väga huvitatud igal vöimalikul juhul selle praktiseerimisest. Noh, me ikka räägime sellist segakeelt, kui kohtume. Kuid Ari eesti keel on väga korralik. Tema siinne öpetaja, Mari-Liis Lemmety on muidugi ka väga hea öpetaja ja Ari on ka vist andekas keeltele, arvestades tema eelnevaid keeleöppimise kogemusi ja huvi. Aktsenti tal juba praegu peaaegu et ei ole…

Igatahes, oli tore ja pannkooke teeme järgmine kord siis, kui lumi on sulanud ja saab välja terrassi peale istuma minna…