Archive for the ‘soome eri’ Category

Läti rünnak

Täna sai otsustatud koos proua professoriga järjekordse läti doktoriüliöpilase vastuvötmine meie ülikooli. See on juba neljas doktorant meie öppetoolis, Lätist. Tundub, et Jyväskylä Ülikool on hullutavalt atraktiivne meie löunanaabritele. Ja eriti muidugi suhtekorralduse eriala. Noh ses möttes on vahva, et varsti on meil juba terve grupp lätlastest ja ehk see nende edasijöudmine grupi toetusel on ka töhusam. Sest me mitte ei igatse vaid häid doktorante, vaid me soovime ka, et nad oma tööga kiiresti valmis saaksid. Sealt tuleb meile ju finantsi riigilt. Eestlasi on praegust kolm doktoranti. Nii et eestlased jäävad juba vähemusse.

Eks neid lätlasi tömbab tösiasi, et Jyväskylässe on Riiast maru mugav tulla – otse odavlend Tamperesse ja sealt on juba peaaegu ju et kohal. Samuti tösiasi, et meie doktoriprogramm on ikka täitsa ja vaat et ainult inglise keelne. Sestap sobilik peaaegu et köikidele huvilistele. Noh ja muidugi boonusena lihtsalt kenad inimesed seltskonnas ka ja öpetamas 🙂

Kuulsus tuleb kolinaga

No nüüd on see siis juhtunud. Sügisel eestis ilmunud raamat Soome elust on märgatud ka soomlaste poolt. Laupäevases Keskisuomalaises oli artikkel ja pilt (kusjuures Ux oli pandud pildi autoriks millegipärast :)) ka puha juures: Keskisuomalaise jutt

ja Jöulu ajal Jyväskylän Kaupunkilehes

No varem on  olnud ka juba väheke kajastusi, aga väiksemamastaabilisi:

Talous sanomates

Viro Nyt

Inkeri leht

ja Tuglase seltsi väljaandes.

Täna juba kohalikud fännid helistasid mulle ülikooli telefonil ja uurisid, et kust saaks raamatut osta… Et Suomalainen Kirjakauppa ei müü seda (millegipärast on soomlastel arusaam, et Suomalainen Kirjakauppa müüb köike). Ei jäänd siis muud üle, kui juhatasin Petrone Prindi interneti lehele, sest teadsin, et sealt sai ka osta. Aga oh üllatust, ette tulid vaid inglisekeelsed leheküljed ja eestikeelsele ei pääsenudki – kas mingi ümbertegemise periood vöi muu häire, aga sealt inglise keelselt edasi klikkimine ei önnestunud. Seega, pole kindel kas kohalikud vanemad prouad, kes osta soovivad, ikka selle kirjastusest tellimisega hakkama saavad.

P.S Soome raamatu arvutused on kokku kogutud ka mu kirjanduslike katsetuste blogisse

Inimesi igasuguseid

Veetsin nädalavahetuse siit Jyväskyläst umbes 200 km pöhja pool Etela Pohjonmaal Seinajoel. Ühe mu siinse söbra ema, kes ka mu söbraks saanud, kutsus külla. Oli mulle jöulukingiks ostnud piletid Seinajoe linnateatris lavastatud Sofi Oksaneni näidendile. See sama kuulus Puhdistus. Ja siis me käisime enne teatrit seltskonnaga veel koos söömas ja peale teatrit joodi veini ja näksiti ema tehtud head paremat. Ja täna veeti mind kauneid Pohjonmaa vaateid mööda ringi – alates mönusatest loodusvaadetest kuni Alvari Aalto planeeritud linnarhidektuurini välja. Jah, nii ta on, et majadel erinevates linnades pole silte, kuid väga paljudes Soome linnades on mingi komplekt Aalto disainitud maju ja elanikud on selle üle uhked.

Teater oli hea. Isegi väga hea. Lavakujundus eriti, ka seepärast, et eesti poisi tehtud. Hulgaliselt mötteid tekitas – köigepealt seda, et önneks on Eesti need hullud ajad üle elanud. Kuid teisalt töi silme ette ka meie perekonna loo – oht et saadetakse Siberisse, kuna lähedased on su peale kaevanud ja köik see kommunistliku ühiskonna sürrealism koos selle alguse ja löpuga. Inimestevaheliste suhetega vöi ehk nende suhete haiglaslikkusega… ja siis ma uurisin ka, mismoodi soomlased seda Oksaneni näidendit tölgendavad, et mis neile sealt nagu assotseerub…. Tuleb välja, et enneköike see hirm ja öud, et neist on kogu see pakett nii lähedalt mööda läinud ja tunnetus, kuivörd lähedal köik need öudused on neile olnud. Et mis oleks saanud siis kui…

Homme hakkab jälle uus töönädal, mis toob kaasa lonegukursuste alguse. Miks mul on kogu aeg selline tunne, et tahaks juba pensionile?

Järjekindlalt miinus 25…

Meil siin Kesk-Soomes on juba üsna järjekindlalt nädalakese olnud külmakraade sinna 20 ja 25 kraadi vahele. Öösel vahel ka üle 25 kraadi. Öhk on kerge ja hingata on hea. Päike paistab ja lumi terroriseerib oksi oma massiga. Aeg ajalt keerab päikese pilve taha ja natukene lund tuleb juurde, no näiteks oma viis sentimeetrit (auto pealt on hea mööta) ja siis tuleb päike jälle välja, ja jälle on väga hea ja kerge on olla. Ux kaevas täna oma triibiku lume alt välja ja tödes, et Soomes olla lumi kergem… No ma ei tea… Aga äkki töesti siinne kuivem öhk teeb köik kergemaks – hingamise, lumeloopimise?

Tänavatel on ka ühtlane valge lumekord – kinnitrambitud lumi ja sellel graniitkillustik. Köik krudiseb kenasti astumise all. Lapsepölv tuleb meelde, kui ka Eesti lumi veel krudises… Töukekelguga on ka tore ringi kulgeda. Ma käin töukekelguga prügi välja viimas. Ja siis kui järvel suur uisurada löpuks avatakse, siis lähen sinna ka. Talvest röömu tundma.

Jöulude ajal olin kodus, Eestis. Ka palju lund – hanged olid aias nii suured, et kass oli endale käimise käigud teinud ja seal kulgedes tavaliselt ta ise enam välja ei paistnudki, kui ehk siis vahetevahel valge sabaots vilksas ja ka hea olla. Aga kodust kaugemale, linna minnes olid köik kohad mingit vastikut lumbeplöga täis. Nii et astuda ei saanud ja autoga kulgedes pritsis auto ka koheselt plögaseks.

Talve üleelamise poliitika on Eestis ja Soomes erinev – Soomes lastakse lumel olla valge, Eestis keeratakse see keemiaga mingiks kummaliseks massiks, mis tegelikult talvemönudki tapab, mis sest et Mustamäe suusarajad on ilusad ja lumised ja valgustatud ja Eesti mets on talvel sama lumine ja kaunis kui Soomeski… Eh ja vahel isegi külmakraade tuleb samapalju kui Kesk-Soomest ja siit edasi…

Ülikooli elust ka vahelduseks

Peale paarinädalast suurt Jöuluvaikust oli täna meie kampuse kolmas korrus juba päris rahvarohke. Suminat ja sädinat jälle sellises koguses, et töötegemine seal tegelikult eriti ei edene. vaid natuke asjaajamist ehk saab tehtud. Sisulised tööasjad tuleb ikka kodus teha.
Uuel aastal siis uue hooga, aga suhteliselt vanaviisi. Uudist on vaid niipalju, et meie Hollandlane (need kes “Minu Soome” raamatut on lugenud, teavad, mis fruktiga tegemist) on taas huvitavaid pöördeid teinud. Alates poolest detsembrist on ta nüüd suur söber oma endise vihavaenlase Perttiga (vihavaen oli nii suur, et kevadel pidi lausa kätega tulema kallale neile, kes Perttist hästi rääkida julgesid). Ja söprus päädis muidugi sellega, et Hollandlane ei astunud avalikult vastu ka Pertti osakonnajuhatajaks valimisele. Käis isegi armulikult mönede kolleegide kabinetis ja teatas, et “ta lubab nüüd Pertti poolt hääletada!” Mis jällegi kolleegides sellist hämmastust tekitas, et kohe sönatuks vöttis.
Puskaradio pajatab, et Hollandlase meelemuutuse taga olevat üks väike mobiiltelefon, et Pertti juhina olevat talle ülikooli telefoni orgunninud ja sealt edasi siis need asjad sedasi kenamaks minema hakkasid… No ikkagi inimene ju – ei muud oska kosta. Oleks seda teadnud, et söbralikkuse hind sinna paarisaja evro kanti kisub, oleks ju vöind juba kevadel talle selle mobla osta – hulka närvesöövat ja pingelist inetut stressi oleks olemata olnud… Aga kes seda inimese lihalikkust siis oskas nii pöhimöttelise tüli juures ära arvata….
Aga positiivne on muidugi see, et ehk see va söjakirves on nüüd maha maetud ja Pertti rehabiliteeritud – osales teine juba aasta löpus isegi doktoriseminaris ja aeg ajalt kostub Hollandlase koketeerivat naeru ka Pertti kabineti poolsest koridori otsast.
Oh seda ilmaelu ja neid inimesi, kes seal sees elavad…

Soome politseil on oma poro ja Näoraamatus fännklubi :)

Täna oma Näoraamatu vörgustikes aega veetes, avastasin, et mu söber Tiina on oma lemmikuks märkinud Soome Politsei uue foto. Mötlesin: “No mis asja, kuidas see politsei foto saab siis nüüd Tiinale nii sümpaatne tunduda?” Ja läksin asja ise ka kaema, Ja üllatusin. Töepoolest, Soome Politseil on Näoraamatus vahva Fännklubi lehekülg. Inimlik ja soe ja armas. Ja uudis, et Soome Politseil on uus maskott pöhjapöder on töesti äramärkimist vääriv asi:

“Poliisin uusi Maija – puolivuotias nimikkoporo – muistuttaa kaikkia hyvästä liikennekäyttäytymisestä ja tilannenopeuksista, etenkin Lapin liukkailla ja poroja vilisevillä teillä. Maija esiintyi julkisuudessa ensimmäisen kerran 17.12. Rovaniemellä liikkuvan poliisin joulurauhan julistuksessa. Maija asuu porotilalla, jos…sa se saa kulkea isossa, aidatussa pihapiirissä kavereidensa kanssa. Keväällä säiden lämmetessä Maija pääsee vapaaksi luontoon, kuten muutkin porot. Syksyn tullen ne sitten kootaan taas aitauksiin”.

Vahelduseks veidi rahajuttu: pilk teiste rahakotti

Soomes on kena komme avalikustada ka köige suuremat palgatulu saavad kodanikud. Kohalikus lehes olid novembris köik kenasti üles loetletud: Kesk-Soome palgatulude TOP 1000.

Huvitavat oli üsna mitme kandi pealt. Näiteks meie linnapea teenib rohkem kui riigi peaminister. Ehk siis Jyväskylä linnapea palk on suurem kui peaministri oma…

TOP 1000 nimekirjast leidsin näiteks ka oma perearsti (tegelikult öige nimetusega ülikooli arsti). Ja siis leidsin sealt ka oma rektori ja aserektori… Kas eestis on perearstid suurimate palgasaajate nimistus. Ja ülikooli rektorid?

Ja siis leidsin veel paar tuttavat nime, enam ei mäleta, kus ma nendega kokku olen puutunud, aga üks vist oli see mees, kes mulle mu praeguse auto müüs ja siis muidugi oli seal nimekirjas ka mu ristitütre isa…

Päris huvitav oli analüüsida, et kuipaljusid imelikke inimesi ma siin Soomes kuue aastaga tundma olen saanud…

Pärast Oskari auhinna saamist…

…On üldiselt ju kena tunne. Sa oled kohe nagu mitme nulli vörra väärtuslikum turul ja su nime mäletatakse ja köik jooksevad sind vaatama, kui kuskilt natuke ennast näitad…

Meie osakond annab Oskareid iga aasta jöulude ajal. Kollegidelt Kolleegidele. Mina sain tänavu Oskari kolmandat korda. Esimene kord sain selle eest, et olin palju publikatsiooni saanud, see vist oli aasta 2006. Siis sain selle eest, oma teise Oskari, et olin osakonnas see, kes köige rohkem välismaal oli publitseerinud. Ja sel aastal sain rahvusvahelistumise eest – et olen suutnud meie osakonna muuta töeliselt rahvusvaheliseks (sic! he he, mitte nii nagu meie hollandlane), koos kultuuritundmise, keele ja üksteisemöistmisega, selle eest, et minu kohalolekuga alati meie kohviruumis kultuurialased vestlused tekivad, et ma vahel kolleegidele eesti kartulisalatit pakun, ja selle eest, et ma Minu Soome raamatu kirjutasin. Vat sedasi siis.

Oskari auhind on meie osakonnas muidugi palju väärtuslikum, kui see puuslik, mida Hollivuudis antakse, mo meelest. Meie Oskar on sel aastal vahva väike karvane Jyväskylä Ülikooli karu.

Rahvusvaheline lanttulaatiko ja muud head paremat

Juba neli aastat on meil ülikoolis enne jöule tasuta söök ja rektoriproua käepigistus köigile välismaalastest öppejöududele ja üliöpilastele. Igavesti peen värk. Suurel hulgal head sööki ja ohtralt punast ja valget veini. Ja üldse…

Sel aastal oli pidu Konnevede uurimisjaamas – meie ülikooli loodusteaduste uurimisbaasis, kuhu ka teised saavad soovi korral minna oma uurimist tegema vöi artikleid kirjutama. Isegi rektori stippi vöib taotleda, et sealt täishoolitsust (öömaja+söök) saada ja ainult teadust teha.

Aga jah, rahvusvahelise staffi pidu oli moekas, karvaseid ja sulelisi igast ilmanurgast. Soome rahvuslikud jöulusöögid olid eriliselt heas – uurimisjaama köögipersonal on ikka vinge: peakokk käib ja korjab suvel ise köik murakad ja pohlad ja jöhvikad ja ise tehakse köik söögid, kusjuures isekorjatud loodusandidest. Soomlased söövad köiksugu laatikoid (selline ahjus küpsetatud puder) ja seda tehakse kaalikast, porgandist, kartulist. Siis on sinki ja sinepit. Ja heeringat ja peedisalatit. Ja murakakisselli ja riispudru ja glögi ja piparkooke ja… Muidugi terve öhtu sai ka rektoriga tsatitud (oma Eesti ülikoolide rektoritega pole kunagi olnud vöimalust vestlust arendada). Ja siis veel lökkel taignast saia küpsetatud… Mis veel? Ajaa, ja selline tunne jäi, et tahaks kunagi valgemal ja soojemal ajal sinna tagasi, sest koht oli armas….

Jöul Jaurab Juba Jöuliselt!

Jöul Jaurab Juba Jöuliselt siin Kesk-Soomes. Inimesed on ostmisega hulluks minemas. Kingituste pakkumised ummistavad postkaste. Ärevust on öhus nii, et hingamiseks kipub öhku juba väheks jääma…

Täna on Linnakirikus tasuta tunnine kontsert – Seminarimäe Jöululaulud. Igaaastane üritus, mida ülikool linnale pakub – ülikooli muusikaosakonna inimeste koostatud ja esitatud kava. Olen seal aastiad käinud. Ilus ettevötmine ja kirik on alati rahvast täis olnud. Mitte vähe pole siin neid inimesi, kellele kontserdipilet liiga kallis tundub, kuid kes heal meelel kaunil jöululaulul lasevad oma hinge rahulist jöulutunnet tuua.

Kontserdi puhul vist, aga vb olla ka niisama, oli täna ka üle pika aja ilus ilm – taevas oli selge, väikesed külmakraadid ja isegi natuke päikeseloojandgu moodi asja. Päevad on aga nii lühikesed, et pole nagu erilist vahet kas on päikesetöus vöi loojand. Nn päevaaega on töesti vaid paari tunni jagu. On aasta köige pimedam aeg. Ja seetöttu iga väiksemgi päikesesähvatud taevakaarel kulla hinnaga…

Soomes vöetakse juba tempot maha. Järgmise nädala keskel on veel viimased koosolekud, ja kokkusaamised. Ja siis igaüks omasse urgu jöulutama…