Archive for the ‘varia’ Category

Täitsa jama

Räägin ja räägin ja tulemust ei ole. Keegi ei kuula ja tähele ei pane. Kõrvad on kõigil koju jäänud aga suud on kaks tükki kaasa võetud.

Arvake ära, millest on jutt

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Musaõpsi päevaraamat 18/03/2020

No nii. Kodusele töötegemisele fokusseeritud varsti peaaegu nädal. Olen tõenäoliselt sinna riskigruppi, eakad, suhteliselt lähedal ja seetõttu natuke ettevaatlik ka. Juba eelmisest neljapäevast ennast enam laiadele rahvahulkadele, kui neid kuskil veel on, ei paku. Olen käinud poes, orgunninud endale töövahendeid koju, ja mõelnud ja mõelnud ja veel kord mõelnud, et kuidas elu ja just tööelu nüüd selles olukorras siis korraldada. Ahjaa, täna käisin ka korra apteegis ja kohvikus ning nädala jooksul ka mõned korrad poes, toidupoes – et oleks ikka pisike tagavara, no umbes selline, et saaks nädalakesi täitsa ilma poodlemata hakkama. Apteeki läksin täna hommikul eilsete uudiste peale – ikkagi mõistlik oma igapäevased retseptiravimid välja osta ja mitte riskida tervisega olukorras, kus poolakad jätkuvalt piiril lolli panevad ja kaubaliikumist takistavad. Niisiis hommikul enne seda kui esimesed muusikakoolitunnid videosuhtluse abil algasid, käisin Raekoja platsi apteegis. Järjekorras oli minu ees neli inimest, kes ontlikult seisid üksteisest umbes 2 meetri kaugusel. Apteegi eeskotta pääses ühekaupa. Apteeker oli asjalik ja müüs mulle suure kotitäie seni veel välja ostmata ravimeid, mis lõpuks pisikesest luugist enam läbi ei tahtnud mahtuda – suured karbid olid. Ust ei tohtinud apteeker avada. No lappisin siis mõned pakikesed ükshaaval käekotti, kuniks kaubakott luugist läbi mahtus. Vahepeal hurjutasin üht suht noort meest, kes apteegi ukse peal olnud juhist polnd lugenud ja kes mulle seljataha sinna apteegi eeskotta ründas. Poiss vist solvus, soovis mulle head köhimist. Mille peale apteeker arvas, et ta võib ju ka politsei välja kutsuda. No nii äkseniks asi siiski ei länud. Soovisin apteekrile tervist, mille peale tema mainis, et küll need apteegis ka varsti kinni lähevad. Nojah.
Apteegist auto juurde tatsudes tegin pisikese peatuse Pierre kohvikus, mis imekombel oli avatud. Kena näitsik tõi mulle tassi lattet ja kena shokolaadisaia ning väga hea oli istuda varakevadises vaikuses Tartu Raekoja platsi servas ning vaadata üksikute kuskile kiirutavate inimestega linna. kohvikus oli enne mind üks inimene ja minu lahkumise järal tuli veel üks. Mingit masside liikumist ei olnud ja oli tore, et sai natuke kohvikus istuda sel omamoodi ajal.
Kodus tagasi, hakkasin muusikakooli õpilastega videotunde tegema. Ausalt, ma ei kujutanud ette, kuidas see toimuma hakkab, aga toimis ja toimus. Paremini kui olin eeldanud. Järeldus – pilliõpet saab individuaalselt läbi skaibi või messingeri või watsapi väga eduakalt teha. Vahepeal olid meilipostkasti potsatanud ka esimesed Meremäe kooli laste muusikaõpetuse selle nädala ülesannete lahendused. Ja need olid väga head, sisukad ja huvitavad. Päeva lõpuks tuli selline patumõte, et tea kas peakski sagedamini sellist distntsilt koduõpet tegema? Lapsed olid igatahes vahvad ja usinad ja sooritused rõõmu valmistavad. Loodan, et see kõik jätkub ja uued rutiinid kinnistuvad ja esialgne segadus rahuneb ja stabiliseerub.
Muusikaõpetajad üle Eesti on sotsiaalses meedias seljad kokku pannud ja kogemuste, õppematerjalide, lahenduste, platvormide jagamine ja üksteise aitamine käib täie hooga. Ning lisaks ka kena koostöö vidoekoosoleku abil oma kooli õpetajatega. Nii et pole nagu selle poole pealt kurta midagi. Murelikuks teeb vaid see, et kuidas kodud selle kõigega hakkama saavad. No elame näeme, ja loodan et saavad. Eks see kooli ja kodu omavaheline koostöö saab nüüd ka uues olukorras hoopis uue olemuse.
Tervisest ja selle hoidmisest ka. Lisaks sellele eelpool jutustatud apteegiskäigule. Küüslaugule olen spetsialiseerunud juba eelmisest neljapäevast alates – manustamine igal hommikul ühe küüslaaugu vorsti võiku abil. Nädala algul ostsin ka kilo hapukapsast ja maiustan sellega nüüd iga päev. Maitsev krõmpsuv maius uues olukorras. Vitamiine ja muid vajalikke aineid ka võtan, mitte küll iga päev, aga noh nii üle päeva… Käsi pesen hoolega ja telefoni, arvutiklaviatuuri, kepi käepidet desinfitseerin iga päev – vanast ajast üks antiseptik oli kapis. Toidupoes ka käin antiseptiku pumba juurest läbi – vähemalt Coopi poes on selline olemas. Seal puhastan käed, ostukorvi käepideme ja kepi käepideme. Täna võtsin kasutusele ka oma vanad nahkkindad. Kogu apteegireisi aja olid need käes, võtsin ühe paljaks vaid kohvikus saia söömiseks. Kodus pesin kindad kõigepealt vee ja seebiga ja siis pesin veel käed, jälle kord. Loputasin suu spetsiaalse vahendiga ja vahetasin linnariided kodu riiete vastu, nii nagu vanaema kunagi õpetas ja sisse harjutas. Vajalik harjumus tänases kontekstis. Ahjah, kindaid proovin peale pesu ja kuivatamist mingi kreemitaolise asjaga pehmendada, ega need nahkkindad vett eriti ei armasta.
Infot proovin tarbida mõistlikult. Olen endale välja mõelnud usaldusväärsed kanalid. ERR kogu aeg taustal ja jälgin kõige muu kõrvalt ka regulaarselt uudiseid, ETV uudiseid eelkõige. Valitsuse pressikonverentse vaatan ka. Nad on seal tublid, arvan, ning olen veendunud, et kõik teevad kõike nii hästi kui oskavad ja suudavad ning seda tuleb tunnustada. Oma FB lehele panen vahepeal natuke meelelahutuslikku infot. Eks need, kes tahvad, need vaatavad ja loevad ja loodan, et see läheb meelelahutusena avalikku ruumi ringlema. Aga tegelikkuses mõtlen ja kontrollin oma sõnu nüüd siiski veidi hoolikamalt ja jagan väga allikakriitiliselt. Hämmastab see, kui palju lollust pääseb avalikku ruumi risustama. Avaliku ruumi ökoloogiast ei tea meie inimesed kahjuks midagi ja mentaalne reostus on ka kahjuks tundmatu mõiste. Kultuuri ja harituse küsimused muutuvad eriti määravalt oluliseks just eriolukordades. Oma muusikaõpetuse aines olen teinud padleti keskkonda virtuaalse muusikaklassi, kuhu iga nädal panen õpilastele nädala ülesanded üles ja siis padleti lingi ka e-kooli. Dubleerin, et juhul, kui üks või teine kanal ülekoormuse tõttu natuke puhkust võtab, et siis info ikka kätte saamata ei jääks. FB gruppe kasutan operatiivseks sõnumineerimiseks, samuti telefoni ja messingeri ja watsappi.
Õues käimiseks ei ole praegu veel piisavalt aega leidnud – õppetöö ümberplaneerimine on praegu lõviosa võtnud. Aga järgmistel päevadel hakkan ka planeeritult iga päev natuke väljas tatsuma. Uni on hea ja sooja sööki sunnin ka end iga päev vähemalt korra sööma.

Natuke reisijuttu, et kuidas hakkama saada kui asjadest ja olukordadest väga ei tea

Pealkiri on natuke liialdav muidugi, ikka saab hakkama. Miks ei peaks. Aga näiteks Andaluusiasse kohale jõudes, ilma erilise ettevalmistuseta, võid üsna napakasse olukorda sattuda. Kõigepealt elementaarsest. Lähed sellise suure rahva juurde külla, oleks kena keelt osata. Mitte poriseda, et on ikka enesekesksed need hispaanlased, prantslased, itaallased. Suurel rahval on see eelis, et ta saab oma keelega natuke rohkem maailmas hakkama kui alla miljoni inimesega eesti rahvas. Nii lihtsalt on. Ja kuigi see täiesti totaalselt hispaaniakeelne inimene su vestluspartnerina üritab kõigest väest ennast sulle arusaadavaks teha ja üritab ka sinust aru saada, siis ühel hetkel hakkab piinlik, et kuidas ma nii lugupidamatu võisin olla ja isegi korralikku sõnastikku kaasa ei võtnud. Aga leidsin lahenduse, telefonis on ju internet ja google translate on päris asjalik, vähemalt eesti keelest hispaania keelde keeramast ja vastupidi. Ja vestluspartnerigi silm läheb särama, kui sa pusid oma kange keelega seda ilusat hispaaniakeelset lauset kokku veerida. Nunnumeeter põhjas igal juhul, ja võõristussillad kaovad.

 

sõnaraamat

 

Teine kogemus, mis täna kirjutamist tahtis, on võib olla paljude jaoks juba teada asi, aga minu jaoks midagi, mida olen küll kuulnud, kuid millest olen siiani pääsenud. See on etteostetud muuseumipiletite teema. Nimelt, kolmapäev on mul plaanitud Malaga päevaks. Sõidan nagunii teisipäeva õhtul sinna linna, pikk sõit suhteliselt, tuleb siis ikka kauemaks proovida jääda (kauemaks ei saa, sest Pontu, mu Andaluusia koer ju ootab mind). Nii otsustasingi ühe päeva niisuguse ilusa ja kultuurilise teha, Malagat nautida. Vahelduseks siin mägede ja oliivisalude vahel toimetamistele. Öömaja sain keset suurt turismihooaega üllatavalt soodsa, kesklinnas 24 euri öö. Pole paha, ütleks. Otsustasin siis ka oma huviobjektidega tutvuda, et olla natuke teadlikum turist – plaan on minna Picasso muuseumi ja Malaga katedraali.  (Picasso muuseumis olen kunagi ka USA-s käinud, aga täna lugesin, ei mäletanud seda tollasest, et Picasso ei ole ise kunagi USAs käinudki, aga see selleks). Ja mis ma sealt siis leidsin, soovitatakse piletid ette ära osta, et ei peaks kohapeal piletijärjekorras vaevlema. Tean tean, see pole miskit uut, aga ma tõesti pole nii tipp turismihooajal kuskil piletisabas vaevelnud ja tegelikult ma ei kujuta ette ka, et kas seal siis tegelikult on hullumaja selles piletisabas või ei ole. Eks seda saab näha ja kirjutada siis peale Malaga päeva. Picasso piletite ostmine läks suhteliselt lihtsalt, ainult selle lõppversiooni mobiilirakenduse avamine jäi minu jaoks müsteeriumiks, saatsin pileti omale meilile ja ju kuidagi ikka sisse saab. Probleem aga tekkis katedraali piletitega. Natuke muidugi ka keeleprobleem. Esiteks, ainult hispaaniakeelne veeb, teiseks nõutakse mingit pif/cif asja – no selle hammustasin ka läbi, ja makset esimese raksuga ei saanudki teha. Pärast lõuna pausi otsustasin uuesti proovida, ei raatsinud alla anda, ja vualaa! toimis seekord. Mõtlesin et miks nad seda pif/cif asja tahvad, see on tegelikult mingi isikukood vmt. Äkki on turvalisuse pärast? Ja äkki on turvalisuse asi ka see piletite ette müümine, sest see on ju koos isikustamisega – iga pileti omanik on keegi, kelle panga konto ja nimi ja muud asjad peavad kuskil identsetena kokku saama. Vat ei tea. Aga nüüd on kõik ettevalmistused tehtud. Ainult seda ei ole veel otsustanud, et kuidas oma eksistents sel kuumal päeval kindlustada. Katedraali pääsemise aeg on mul kell 15. Picasso juurde vantsin hostelist juba enne kümmet, see on veel täitsa talutav. Ja Picasso juurest katedraali on ka suht lühike maa minna. Kaabu ikka pähe, arvan, päiksekaitsekreemi peab seekord vist väheke vastutustundlikumalt suhtuma, vähemalt nina peale panema, sest sealt on üks kiht nahka juba koorunud. Ja üks tore asi veel, rattad, mis mind siia sinna viivad, saan jätta hosteli alla garaazhi terveks ööpäevaks, pisikese tasu eest, aga igal juhul on see mõistlik, sest auto on seal jahedas ja pole vaja linnavahel parkimisega jaurata. Ja muidu ka rahulikum ringi hõljuda ja selle asemel, et liikluses vaevelda, ehk hoopis tõsise turistina pilte klõpsutada 🙂

#andaluusia #hispaania #malaga #reisivkaruema

Kohtumine tsikaadiga, või siis ka mitte

tirts

Kas olete kunagi tsikaadiga kohtunud? Mina sain selle au osaliseks. Kohtumisel arutati keskkonna mürataseme üle 🦗🦗🦗🦗🦗🦗🦗 ja tsikaadide populatsiooni säilimise üle Casa de los Cabalosse territooriumil.

www.arare.eu
#arare #hispaania #andaluusia

Edit1: Wikipedia tõi olukorda teise vaate, et ei olegi tsikaad, vaid miski tirts. Kes mu vestluspartner täna hommikul siis tegelikult oli, ja miks keegi täna puude ladvus lärmi, mida pidasin tsikaadi lauluks, ei tee?
Edit2: Muidugi huvitav on see, et miks keegi ei küsi, kuidas lgp tegelane mu aia lauale sattus ja miks ta nii rahulikult mu hommikust monoloogi koos kaameraga kuulab? Lugu tegelikult fataalne. Oli teine otsustand koera joogikausis kas supelda või juua. Ja nii see juhtub kui segase peaga veekogudele läheneda, eriti öösel muidugi. On mida inimloomalgi õppida.

Mis on elus kõige olulisem?

Kaks asja.

See kui sa vaatad kellegiga tassi ja üks ühelt poolt ja teine teiselt poolt ja kuigi pilt on erinev, te näete ühte ja sama asja, tassi.

Ja, et teil on olemas inimesed, kes ei mõista teid hukka, ega tekita teis süütunnet, ega arva, et maailma täitsaimad iskud on nemad ja kõik teised, vaid kes arvavad, et maailma kõige tähtsam sinu Foto0374enda jaoks oled sina ja sina üksi… olulisim enda jaoks oled sa ise.

Koerad on paremad kui arstid

tessa

Vat kui arst sulle räägib, et vaja on rohkem liikuda, siis kuulad ja noogutad kaasa, aga oluliselt harvem asud seda ka teostama. Aga kui koer sulle oma pruunide silmadega otsa vaatab ja õhtusele/hommikusele käigule kutsub, siis võid ju üritada talle seletada, et väsinud ja kondid kanged, ta ei kuula sind selles asjas – lihtsalt kutsub. Ja kui sa siis ikkagi ei lähe, siis haarab sinu kingitud kondi hambu ja vintseldab sabaga nii kõvasti, et tõesti peksabki sind mugavustsoonist välja. Võtadki oma jalutuskepi ja londid kaasa. Aitad nuusida põõsastes ja rohutuustides ja kiidad kutsut selle eest, et ta nabirmehe ukse ette vaid pissis. Ja vaatamata ilmale, väsimusele, millele iganes. Kui sul on seltsiliseks koer, siis pole pääsu – pead tegema need käimised iga päev.

Ja kui nüüd päris ausalt asja kokku võtta – arstide jutt liikumise vajalikkusest on kena. Aga teostuse poole pealt on koer kindlasti parim. Sõnaga – kellel veel koera pole, võtke endale sõber, näiteks hoiukodust või varjupaigast, ja te ei kahetse. Elu kvaliteete muutub. Ja mitte vaid füüsilises mõttes, vaid ka vaimses mõttes. Ühed sügavad pruunid silmad toovad kindlasti soojust teie päeva.

Turistid vaatavad taevasse

Tallinlased satuvad vanalinna harva. Need linlased, kes just vanalinnas ei tööta, pean siin silmas. Pole ise ka juba ammu oma praegust kodulinna vaadelnud. Pidev kiire ja toimetamised linnasüdamest eemal põhjuseks.

Võtsin eile kaamera kaasa ja otsustasin natuke inimesi jahtida. Inimeste vahtimine ja (foto)jahtimine on üks mõnus ajaviide, olen seda harrastanud juba pikka aega.

Sättisin end Toompeale istuma ja esialgu otsustasin rahvamassist eestlasi otsima hakata, et kas on. Eriti ei olnud. Oli aga tuhandeid turistide horde, nii palju, et vahepeal tekkis massidemonstratsiooni tunne. Pilusilmseid, särasilmseid, väsinud, noori ja vanu, haigeid ja terveid, mehi ja naisi. Erinevate keelte ja kultuuride tõeline paabel. Toompea toitlustusasutused oma terrassidega (mida on, arvestades masse, üllatavlt vähe) olid tõsiselt ülekoormatud. ettekandjad koormatud ja jooksujalgsed, kuid aeg ajalt tundus, et massidele allajäävad…

Turistid aga muudkui tulid ja läksid, jumal teab kuhu, miks ja milleks. Lõõgastuseks? Aga miks siis tormelda? Nautimiseks? Aga miks siis joosta? kaameraga klõps siia ja padavai edasi, klõps teise suunda ja jälle edasi. Turisti pildi peale saamiseks pidi päris kiiresti reageerima, sest pea kõik puhkusele Tallinna tunud turistid olid väga nobedad. Aga oli ka neid, kes nautisid. Rahulikud õllesed soomlased. Mõistetav – nendel läheb laev mitu korda päevas, mitte nii nagu kruiisituristil.

Eks see ole inimese oma vaba tahe, kas elab kiirustades või rahulikult kulgedes. Eriti puhkusel olles. Aga üks mis on kindel, turistid vaatavad palju taevasse. kaameraga ja ilma. On seegi omamoodi lõõgastus ja puhkuse energia kogumine. Isegi ju vaatame maale suvekodusse minnes esimese asjana taevasse ja hingame sisse seda atmosfääri, mis inimese pingeid maha peaks võtma.

Kui ei taha, siis lihtsalt ei taha

Kui sageli me nii mõtleme? Sageli, pakun. Mul on viimasel ajal juba iga päev see mõte peas, et ei taha teatud asju teha ja ei taha ennast ka sundida. Varasemalt oli sund see, mis aitas kännu tagant edasi, ja tegid lihtsalt ära kõik need asjad, mida ei tahtnud tegelikult teha. Aga nüüd ei taha enam sundida ka.

Raske juhus, üldiselt. Ja lahendust nagu polegi.

neljapäeva hommikused mõtted

Olen vahepeal jälle laisk olnud. Pole kirjutanud. Kuigi lubasin oma tudengitega solidaarne olla ja nende blogimiskatsumuse kaasa teha. Nojah, kui nad mulle selle ülesande eest nüüd hinde peaksid panema, et siis mis ma saaksin? Numbriliselt on ju ülesanne poolikult täidetud 🙂 Seminarides olen siiski korralikult käinud ja lugemiseks antud materjali ka kenasti läbi lugenud ja muidugi olen hoolega olen lugenud ka oma tudengite blogisid.

Pean tunnistama, et kõik blogid on  super-vahvad – mõnes ahvatleb mind kujundus (kassid Madli blogis, mjäu!!!! Kuid samas ei suutnud ma otsustada, mis mulle rohkem meeldib, kas Madli oskus mõelda ja kirjutada või kassid 🙂 Ka kirjutada see tüdruk oskab paganama hästi!). Mõni aga oskab kohe nii sõnastada, et uhhh (Aleksander, näiteks, kelle emakeel ei olegi eesti keel? aga oma peas ja südames mõtleb ta ka omas keeles nii ilusasti, et … jah, ja mis tähtsus on sellel, mis on su emakeel või mis on su rahvus. oluline on milline inimene sa oled, onju?). Ning siis Mirjam oma mõttehaardega, mis teeb sõnatuks ja võtab kukalt kratsima, et kuda see “laps” oskab sedasi neid seoseid maailmas avastada ja esitada….

Need on vaid kolm näidet tänahommikuselt blogidelugemise tiirult. Aga võiksin ilma igasuguste süümepiinadeta panna siia linkidena kõikide oma klassis osalejate blogid ja saaksin olla vaid uhke selle üle, kuivõrd analüütiliselt nad mõtlevad ja kuivõrd ilusti nad end väljendavad. Mõtlemise ilu ja enese väljendamise ilu. Mul ei ole järjekordselt muud võimalust, kui et olla uhke oma tudengite üle. ja mõelda, et miks maailmas, ja kahjuks ka Eestis, napib sedasi mõtlevaid inimesi. Minu tudengite moodi mõtlevaid inimesi. Ilusaid inimesi. Sest ilu pole mitte välimuses, vaid tegelik ilu on inimeste peades, selles kuidas nad mõtlevad.

Tudengite blogide lugemise järel oli suht masendav lugeda Delfi uudiseid. Tõesti masendav tunne oli.  Kuhu on kadunud tahtmine olla hea ja südametunnistusega? Kuhu on kadunud armastus ligemise vastu, mõistmine ja tolerants?  Ja poliitiku vastutus ja julgus otsustada oma südametunnistuse järgi, mitte erakonna diktaadi järgi? Selle kontekstis Maire Aunaste eile legitimiseeris end ja oma poliitikuks olemist minu silmis. Parlamendi liikmed võiksid ju olla vabad oma otsustes. Mind valijana ei huvita erakonna ideed, ma valin ikkagi inimesi. Aga häda selles, et mõni väga hea inimene jääb aasta aastalt valimata sellepärast, et tal on selline erakond seljataga, selline erakond, mida ei saa toetada. Nonsens? jah aga paraku see nii on olnud, ja saab olema tegelikult ta tulevikus, sest süsteemi muutumist pole ette näha.

Üks asi vaevas mu pead täna hommikul veel. Me tahame, meie poliitikud tahavad, tahame olla eurooplased. Tahame eristada ja unustada oma nõukogude mineviku. Aga samas näiteks suhtumises erinevustesse ja erinevuste kultuuri käsitlemise kontekstis on väga paljud eestlased ikka nõuka inimesed edasi. Vägagi. Toppisime end Euroopasse aga tegelikult ei tea euroopalikust mõtteviisist, või ei pea sellest midagi?

Aga jäägu need mõtted õhku ja jätkuvaks mõtiskluseks. Lõpetuseks üks kassi pilt. Kiisu nimega Kakuke. Ja üldse, kes ütles, et vaid inimesed võivad olla Näoraamatus ja autos?cat

multikultuursuse uued dimensiooni ehk võimalus olla lihtsalt inimene

Postimees kirjutas täna pagulaskassist. See kriipis mu hinge, sest paari päeva tagune reis Ukraina pealinna näitas kurba tegelikkust – loomad on jäetud üksi. Suures inimlikus mures, on nad jäetud omapäi… Jah. Kloostri kassid olid õnnelikud ja hästi toidetud, kuid tavalised kassid ja koerad olid jäetud omapäi. Sealjuures, kaks Maidani koera alustasid oma kurba laulu täpselt kell viis igal hommikul. Kes neid aitaks, elavad olendid ju nemadki?

20151103_083826Pildil Maidani kiisu, Ukraina valitsushoone aia vahel. Kodutu.