Näksin muru ja kirjutan

Vot hommikul oligi äkki selline kummaline olukord, et kui olin oma kalendermärkmikus kirjas olnud viimase asja ommuku kell 8 ära teinud (hambaarst) ja pool üheksa taas kodus olin ja kohvi jooma hakkasin, siis oli korraga tunne, et vot ongi puhkus käes. Kusjuures väga imelik tunne oli. Kohustuste vaba ja oligi täiesti vaba tunne.
Mis sa hing siis selle vabadusega peale hakkad? Olukord iseenesest oli ju selline, et nagu ei tahtnudki midagi. Tegelt oleks tahtnud edasi asjatada töö asju. Aga neid äkki enam polnudki, ja need mis kuskil kumasid, nendega tegelikult ei viitsinud tegeleda. Tundusid mõttetud sel hetkel.
Kirjutasin siis FB-i, et äkki saab ideid. Sain, ja vahva oli näha, et sõbrad, vaatamata rasvasele kesksuvele, on ikka veel (kaasa)mõtlemise võimelised.

Mis siis sobiks suve hakatuseks, kui väga füüsilist toimetada ei saa ja intellektuaalset ei viitsi…

Otsustasin tasakesi ikkagi oma lilleaeda hiilida. No nii natukene seal toimetada, et endale liiga ei teeks, üle ei pingutaks ja oleks mõistlik ja mõnus (kas niimoodi on aias võimalik tegutseda?). Valisin selliseks mõistlikuks ja tasakaalukaks tegevuseks muru näksimise. Ehk siis lillepeenra ääre kääridega puhastamise. Gardena spetskäärid andsid esimestel meetritel otsad. Edasi läks minu aiameditatsioon Fiskarsi köögikääridega. Oli väga tervendav, ausalt. Paha oli vaid see, et mõned maasipelgate pesad segi tuusteldasin, aga see oli ka kogu pahategu.

Suutsin end ohjata mõistlik olema isegi niipalju, et ei pannud endale aiatöö riideid ja olin kõik see aeg korralike linnariietega peenramaal. Kübar oli veel puudu, et oleks täieline proua olnd.
Igatahes, saab mõistlikult küll.

Hommikusest nõuande voorust aga noppisin üles soovituse, et hakkan raamatut kirjutama. Tegelikult on mul algus juba tehtud.

Otsin faili ja laadin arvuti ekraanile nii et nüüdsest iga päev ka natuke sõna seadmise meditatsiooni oleks.

Ja homme ehk saab Saaremaale mediteerima mõneks nädalaks. Nii et pole see puhkus nii vaevaline midagi. Tuleb tegeleda selliste asjadega, mis puhkamis mooduliselt välja tulevad ja lihtsat naudingut pakuvad. Praktiline olen pärast. Ah jaa, tegelt vaatasin vahepeal ka ühe seebi ära – Kanal 2 sajandi armastusloo viimatise osa. Ma seda seebitamist vahel ikka harrastan. Ka omamoodi mõnus reaalsusest ärahulkumise viis 🙂 Pole mõtted siin võltsintellektiuaali etendada, vat olengi selline labane mutt, et vahin ka seriaale, ja mõnuga. Küll mitte kogu aeg, aga üsna sageli.

Ja ilusat suve teielegi 🙂

Kes väidab, et mullal ja kividel pole hinge?

Foto0374 Foto0375 Foto0376 Foto0378 Foto0386

Suvereporter 2

Hommikul kell 7.03 hakkas keegi mu nägu noolima, külm nina nügis nõudlikult mu kätt ja kaks pruuni koerasilma vaatasid ootavalt. Tessa oli koos muu rahvaga eile siia jõudnud ja mälestus eelmisest suvest, kui me hommikul vara mere äärde lontisime, oli koera mälus alles. Armas.

Ajasin dressipluusi pidzhaama peale ja tõmbasin kalossid jalga. Ning nii me läksime. 

Kohustulik pissimine naabrite ukse ees ja kõikvõimalikud põõsaalused ja esimesed metsmaasikad ja varahommikune merevärskus. Kohtasime ka paari varajast kalameest, kes merelt tulid, muidu oli vaikne. Läänetaevas oli roosakas ja paljulubav – ma küll täpselt neid ilmaennustusi ei tea, aga lootus on, et ehk tuleb kena päev. Tuligi.

Muidu on meil see elu siin nagu Gearald Durrelli raamatus “Meie pere ja muud loomad”, ainult selle erinevusega, et laste sõbrad pole veel kohale jõudnud ja perekonnas on ka isa. Muideks, kes ei tea, mida suvel lugeda, siis võiks selle raamatu küll ette võtta. Muhe ja nagu päris.

Päev oli täis tööd, muru niitmine on siin suur ettevõtmine, ilma pissipausita umbes kümnest kolmeni jutti, kui seda traktoriga teha.

Kass on ka leitud, ja turva kaalutlustel tilgutan ta sööki nüüd kaks korda päevas natuke rahustit, mille tulemuseks on üks kena ja magav rahulik kodukass, keda vaid esiukse kääks ehmatab. Ehk homme saab ukse hinged õlitatud, siis on nagu kõik mured selleks korraks ehk otsas.

PiltPilt

Suvereporter 1

Eile imesin end värsket energiat täis, seejärel laadisin autosse kogu oma vajaliku “sita” (meie pere käibefraas asjade kohta), kassi ja muud pudi-padi, ja keerasin auto nina saare poole. Ignoreerides perekondlikku otsust minna ökonoomselt ja hoopiski laupäeva hommikul. Mul lihtsalt oli vaja saada mõni tund eduaega, enne kui hakkab peale organiseeritud töötegemine ja muud vajalikud aktsioonid.

Ja ma ei kahetse oma otsust. Kassi pakkimine oli muidugi kõige keerulisem, sest ta ei ole meil väga reisikass. Ja andsime talle ka rahustit ja siis otsustas isa tegutseda ja sai veenid verele. Siis ma mõtlesin, ja see mõte leidis ka praktikas kinnitust, et peredes ongi emad selleks, et laste ja loomadega RAHULIKULT hakkama saada, ilma kedagi või midagi veristamata. Kiisu teepeal küll püüdis veel natuke mässu tõsta, aga selleks ajaks kui me praamile jõudsime, oli tast saanud juba tõeline seikleja kass, ja tal oli tõenäoliselt täiesti ükskõik, kuhu me lähme.

Vähikule jõudes hakkas Kiisu muidugi kohe ümbrust uurima ja kadus oma paariks tunniks jumal teab kuhu. Mina muidugi mures, aga mis see aitab. Sisustasin aega oma “sita” autost majja tarimisega. Seejärel tegin endale ühe tursamaksa saia ja võtsin klaasi veini, tegin ahju tule ja lihtsalt olin. Kass tuli muidugi varsti koju tagasi, mäugus häälekalt, ja nõudis süüa. Ma kiitsin teda ja igaks juhuks organiseerisin asja nii, et ta sel päeval enam õue ei saanud. Ega ta väga tahtnudki, sest ka toas oli uurimist ja lõpuks ronis ta minu kaissu magama ja sedasi läks öö hommikusse.

Hommikul oli kell seitse uni läind, sest linnud röökisid ja päike paistetas nii kutsuvalt. No kus sa sedasi magada siis saad… Tegin endale tassi Halliki saadetud head rootsi kohvi (teised tahvad meil soome kohvi) ja lihtsalt jälle olin, linnulaul kõrvu lukustamas. Ja siis lendasid must üle kolm laglet, üks sinikael part, väravast jooksis mööda oma hommikusöögiga lahjemat sorti rebane (mis muidugi on muret tekitav, sest kass võib ju ka ta hommikusöögiks langeda).

Ning täpsemal vaatlusel selgus, et mu õhtused kahtlused terrassile kakamise osas leidsid kinnitust – pääsupesa on jälle peret täis ja kuhu need linnulapsed siis mujale ikka kakakvad, kui minu terrassile. Loogiline ju? Ning selgus ka tõsiasi, et maja räästa all on vähemalt üks linavästriku pesa, kui mitte kaks ja suure kastani otsas on keegi kes imelikku häält teeb. Mingi kakuline? Merelt aga kostab kajakate hõikeid.

Kiisu “keeras hommikuse eine keresse ja tõmbas lesta, mere poole, jooksuga” (vabandan slängi kasutamist, aga just sellise emotsiooni ja energiaga ta hommikune käitumine oli).

Jättis mind üksi koju. Teise tassi hea rootsi kohvi ajalPilt

otsustasin teha mõned IT arendused. Teadupärast kõik operaatorid teatavad, et nad levivad vägevalt. Meie krundi peal on see lubadus suht juhuslik lubadus. On nagu vahelduv vool, et vahel on ja siis enamasti pole. Siiski, tundub, et lahendasin Elisa Mindi osa saladust: levi on parem posti otsas. Sestap installeerisin käepärastest vahenditest interneti torni ja endise 3 pulga asemel sain täispaketi. Muidugi ilma G-deta, aga siiski. Sellega nüüd teile siit siis ka raporteerin.

Kohv on otsas ja tuleb tegutsema hakata 🙂

Pilt interneti tornist olgu kaunistuseks.

 

Kuhu maani minna ja kust enam edasi ei saa?

Mul on viimastel aegadel selliseid huvitavaid olukordi tekkinud. Olukordi, kus piir eetilise ja ebaeetilise vahel on õhkõrn. Eesti kontekstis aga kisub olukord sinna ebaeetilise poole.

Nõ näitkeks täna väga tippjuhtidelt sõnum, et kui ma ühe mitte väga mitteakadeemilise inimese kampa võtaksin ja tema selle kaudu saaks formaalselt linnukese kirja, et profaks hakata…. No ma ei tea.

Ja veel mitmeid sama stiililisi asj. Alustades majandusministri otsustest ja juttudest ja kuni niisama elus juhtuvate olukordadeni. 

Mulle tun dub, et Eestis on seda rohkem, kui näiteks oli Soomes, ja see on hakanud mind tõsiselt häirima.

Kui kaugele võiks lasta sel minna? Ja kui ma vastu hakkan siplema, siis mis minust saab?

Kuhu me vahel kaome?

Argipäeva, üksindusse, iseendasse, metsa, mere äärde… Vahel pistame sealt nina välja ja nuusutame maailma, kus teised toimetavad ja siis kookonisse tagasi. 

Mõnedki loomad poevad vahel peitu – siilid, teod, kilpkonnad… isegi kass peidab nina kõhu alla saba taha peitu, kui tahab rahu saada. Inimese kohta öeldakse, et ta pidavat olema sotsiaalne olend. Mida see siis tähendab? Et inimene ei saa, ei taha, ei oska ilma teisteta? Et tal peab kogu aeg mingi kamp ümber olema, mingi sootsium? 

Samas ka üksindus võib halvasti lõppeda. Aastaid tagasi Teze kloostris nädalat veetes juhtusin nägema, kuidas üks rootslane, peale mõnda päeva aiaga piiratud alal, mis oli mõeldud üksinda vaikuses mediteerimiseks, segi läks. Kuidas ta sealt riideid seljast kiskudes ja karjudes väljus… Pole ka just mõistlik? Või?

Muidugi võib alati mõtiskella, mis on mõistliku ja mõttetu piir? Kust algab tasakaal? Ja kuidas end leida taas, kui vahel ära kaome?

äkki polegi inimesel ja teol fiosoofilises mõttes suurt erinevust? Ja äkki selles filosoofias ongi vastus tasakaalu küsimusele?

Pilt

Mõtteline mõttetus

Millegipärast kipub olema nii, et vahepeal on elus perioodid, mil ei ole nagu midagi öelda… Ei elust, inimestest ega asjadest. Mis muidugi ei tähenda seda, et mõtteid ei oleks. Lihtsalt nii ongi, et ei jaksa oma mõtteid välja öelda, sest need tundudvad kontekstis mõttetud.

Või on see laiskus? Sõnumi seadmise laiskus, et lihtsam on vakka olla? Mugavam?

Või on see see, et igapäevane turbulents on sind nii jõuliaselt endasse haaranud, et omi mõtteid ei jaksagi enam kirja panna. Ja nagu kunagi mu üks hea professor ütles, et mõtted tulevad ja lähevad. Nii et kui sa ei jõua neid kirja panna, fikseerida, siis nad ongi läinud?

Seega, kuidas püüda kinni kõik mõttekad mõtted ja vähendada avalikku mõttetust?

Kui mõni jäse on puudu…

Inimene on loodud selliselt, et kui mõni jäse on puudu, siis hakkavad teised jäsemed seda puudust korvama. Mina olen ühe käega elanud nüüd kaks nädalat – pärast parema õlaliigese oppi ei suuda isegi sõrmedega veel miskit teha – aga elu veereb nagu hernes ja tegelikult ei jää tegemata midagi.

Algas kõik sellest, et muretsesin kohutavalt kuidas näiteks hammaste pesemine, wc kasutamine jm hügieenilised tegevused tehtud saavad. Pole probleemi, tuleb tunnistada, mure asjatu.

Söömine tuleb ka vasaku käega välja ja teksti toksimine arvutisse. Riidesse saan hästi, isegi intiimseima pesu selgapanek pole probleem. 

Täna sooritasin järgmise kangelasteo: otsustasin pilaffi teha ahjus, selle raske klassikalise ahju potiga. No mida kindlasti ühe käega ei tõsta, eriti kui see head paremat söögikraami täis on. Aga otse loomulikult, natuke mõtisklust ja asi tehtud.

Ainult seda pole ma veel proovinud, kuidas oleks vasaku käega kellelegi vastu lõugu anda? mitte et ma parema käega seda kogu aeg teeksin, aga no nii põhimõtte pärast tahaks teada, kui tugev mu vasak haak oleks?

Mu hää sõber ja õpetaja Anne parmasto soovitas kunagi üht raamatut parema ajupoolkera arendamiserks kunsti tegemise eesmärgil. Aga mulle tundub, et sel raamatul on ka väga praktiline igapäevaselt toimetulemise point sees.

ja mis siin inimestest rääkida, sügisel kohtasin Lahemaal üht armsat kutsat, kes oli oma ühest käpast ilma jäänud hullulja autojuhi abil… ja oli teine ikka rõõmus ja kraps, ning mis peamine, jooksis edasi ja haukus autosid 🙂

show must go on, ükskõik, mis moodi sa siis varustatud oled 🙂

Pilt

 

Õppejõu kutsehaigus või isikliku elu krahh

No juba oma paar kuud veedan ma öhtud ja ööd patoloogiliselt arvutis: loen oma tudnegite blogisid. Kes sul käskis neid blogima panna, võtaksid nüüd sõna pragmaatikud, ise olid loll, et sellise ülesande neile välja mõtlesid…

Aga teisalt, kuidas ma oleks neid kõiki muidu tundma õppinud ja kuidas need noorekesed oleksid oma tähelepanu, järjepidevust, sõnumi formuleerimist, mõtlemisoskust ja kõike muud siis treeninud? minu kui õppejõu süda poleks olnud rahul tavalise massiloenguga, mul oleks olnud häbi sedasi oma tööd teha. 

Ja nüüd ma siis kommenteerin ja annan tagasisidet ja tegelikult naudin seda. Ainus küsimus, et mis kell öösel võiks lõunapausi teha? ja kohvipausi võiks vist veinipausiga asendada? või siis ka mitte?

Igatahes, olen sellest masstagasisidestamisest ka oma parmea käe valusamaks saanud (see on mul kinkadi konkadi juba suvest saati), ja käisin sellega üleeile ka arstil – tulebki välja, et parem käsi tilpneb mul niisama küljes, et kõõlused kõik rebebnenud ja noa alla minek kindel (Pere küll lohutas, et mängukarudel ikka vahepeal käpad küljest kukuvad, ja uus nööp tuleb paremaks väljavaatamiseks ette õmmelda…). No vot nüüd on siis ka veel selline töötrauma siin otsas. Katsun enne ikka blogidega järjekordse tiiru peale saada, lapsekesed ju ootavad, et mis ja kuidas. 

Nad on mul nii nunnud  sel aastal 🙂

Image

Kakssada kolm +

Täna hakkas peale loengukursus Kommunikatsioon ja ühiskond. Üleülikooliline. Mõeldud mõtlevatele inimesetele, kes meie koolist välja minnes võiksid ka kommunikatsiivselt kompetentsemad olla, sest mis seal salata, eestlane on kehv kommunikeerija (soomlane veel kasinam, muidugi, kui see kedagi lohutab…).

mul on hea meel, et huvilisi on naa palju (203+), sest tunnen, et siin saab juba natuke ka maailma targemaks ja ilusamaks muuta. saab noortele inimestele anda seda tarkust ja teadmist, mis mul elu jooksul igasugu raamatute ja muu pahna läbinärimisel on tekkinud. Andmise rõõm võib tõesti väga kaunis olla. Ja rikastav, ka andjale.

Muidugi natuke murelikuks tegi mind see suur osalejate arv, aga kui ajaloos tagasi vaadata, siis Tartu Ülikoolis omal ajal olid mu suhtekorralduse ajaloo loengud umbes samas massosalemise kaalus ja sai nagu hakkama küll. vahepeal Soomes on muidugi mugavus nahavahele pugenud, sest ega seal eriti üle kahekümne lapse korraga klassi lastud – et muidu on õpetajal väga raske. eesti kontekstis muidugi muigamise koht…

Aga täna kohatud klassitäis oli vahva, eriti südantsoojendav oli see, et peale loengut jäid tudengid veel rääkima ja arutama, ja mulle väga väga meeldis see, et nad mõtlesid, ja omasid oma arvamust ning polnudki kõiges minuga ühte meelt. See on kaunis, kui inimene mõtleb ja analüüsib ja kui ta ka oma mõtteid raatsib välja öelda ning argumenteerida. Ilus, ilus.

Mul on tunne, et selle seltskonnaga, mis sest et neid on hulgi, võib väga vahva sügis kaks periood koos välja tulla.

Ootan juba kannatamatult järgmist neljapäeva, et siis saame rääkida veelgi intrigeerivamatel teemadel: mõjutamisest, propagandast, tähenduste konstrueerimisest…

Seniks aga blogime, jälgime uudiseid, mõtiskleme, analüüsime, ja tunneme rõõmu sellest, et meile on antud need päevad täis vahvaid tegevusi 🙂