Nii nüüd olen nädal aega veetnud köik öhtud Epu mehe Justini seltsis. Virtuaalset, of course, tema raamatut lugedes. Ma ei mäleta, millal viimati oli mul vöimalus lugeda löpuni möni normaalne raamat, mis ei ole mingi teooria vöi akadeemilise sisuga üllitis. Ses möttes olen end juba pikka aega janusena tundnud, ja sünnipäevakingiks saadud täiskomplekt Minu-raamatuid oli nagu janusele veeklaasi ulatamine.
Möned on öelnud, et nad ahmivad neid Minu sarja raamatuid ja ei saa enne käest panna, kui löpp käes. Mul ka vahel on nii, aga Justini raamatut ei saanud sedasi rahmeldades lugeda, sest ta ise oma raamatut kirjutades pole ka rahmeldanud. Ta on samm haaval avanud endale Eesti ja eestimaise. Tasahilja sisenenud, nagu taoistlikku mantrat järgides, meie kultuuriruumi. Vaheldumisis üllatudes ja leppides.
Kui nüüd arvustada seda raamatut kui raamatut, siis on see päris raske, sest raamatut lugedes unustad ära, et loed raamatut. Tuleb tunne, et veedad aega selle häbeliku ja kohmetu ameerika poisi seltsis. Ja et oled delikaatselt palutud saama osa tema ausatest ülestunnistustest. See on siiras, elegantne ja kena. See tekitab tunde, et ei tahakski lahkuda sellest seltskonnast. Selles on veetlust, mis igal öhtul sunnib varem magamistuppa kobima, et saaks jälle möned leheküljed lugeda ja mötiskleda.
Möned kohad selles raamatus on eriti hurmavad – autori sisekaemused ja tödemused, näiteks et “miski minu sees ütles mulle, et ma tahaks temaga lapsi…” jne. Piiritult ausad ja otsekohesed hetked. Veidi ehk liigagi meie suletud mötete kultuuriruumile. Kuid samas vabastavad – miks peakski oma kirge varjama, kui see on ilus?
Samuti Justini kahtlused ja köhklused oma vanematele asjade seletamisega – tuli midagi väga tuttavat ette. Mitte et nüüd minu lapsed nii pöhjalikult hädas oleks olnud, aga siiski. Aeg ajalt oma suhetes vanematega me pingutame üle ja unustame, et vanemad on ka vaid inimesed – oma mineviku ja kogemustega. Ja tegelikult nad soovivad meile ju ainult head ja kui me miskit paha ei plaani, siis miks selle avalikuks tulekut karta? Justini arutlused on aga nii siiralt pojalikud, et rohkem enam ei saagi olla. Ja talle lohutuseks tahan öelda, et see ei ole mitte tema itaalia möjutustega vöimuka emme probleem, vaid tema probleem. Nagu ta löpuks ka koges – inimsuhted on palju lihtsamad kui me endale vahel ette kujutame.
Üldkokkuvöttes on raamat kena. Minu – raamatute önn ja önnetus ongi see, et neile ei saa hinnangut anda – nad on nii ainukordsed ja isiklikud. Ei saa arvustada teise inimese isiklikku kogemust. Arvustada saad vaid kirjutaja mötete ja ideede teostamise tehnikaid – sujuvust, teksti dünaamikat, sönakasust. Kuid sa ei saa öelda, et see raamat on hea vöi halb. Isegi seda on ülekohtune öelda, et kas meeldib vöi ei meeldi. Teise inimese kogemuse kohta on labane niisuguseid hinnaguid anda. Sest… Ühele meeldib ema, teisele tütar ja nii ongi.
Justini raamat on sujuv, dünaamiline, väga hea sönastusega, ja huvitavate möttekäikudega. Vähe on raamatuid, mida tahan lugeda rohkem kui korra.Vöib juhtuda, et Justini raamat on üks sellistest, sest nende mönusate möttekäikude möte ja sönastus on nii hurmav, nagu hea vein, mida tahaks vahel veel ja veel nautida.
Karuema Päevaraamat 