mis vahe on ukrainlasel ja ukrainlasel?

Kiievi kotlet on ühesugune igal pool, ja kõik seostavad seda Ukrainaga. Ometi on tõelise ukrainlase jaoks see totaalne “fake”. Nende rahvusroad on hoopis midagi muud – aurutatud pelmeeni moodi asjad, erinevate täidistega, kapsarullid, soolapekk erinevate maitsenüanssidega… ja veel palju muid asju, mida emad ukraina kodudes tavaliselt valmistavad ja millest algab ukraina kultuur ja igapäevaelu. Mu soome professor kunagi väitis, et iga rahvuse identiteet hakkab söögist, et söök on identiteedi osa. Usun ta väidet ja arvan et see nii ongi. Kõik eestlased, kes kodust kaugele sunnitud, hakkavad kõigepealt musta leiva järel niutsuma ja siis tahavad vürtsikilu. Isegi kui nad seda tavaliselt kodus väga sageli ei söö, siis eemal olles tuleb selline isu.

Ukrainlaste jaoks on Eestiga ühendav kindlasti Vana Tallinn. Mu ukraina kolleeg, kes peale kuud aega Eestis stazheerimist koju tagasi lendas, oli sunnitud hulgi kaasa vedama seda likööri. Ja nagu ta ütles, no kuidas ma ei vii, kui sõbrad palusid – et endale ostan igasugu head eesti kraami ja neile ei saa pudelitki viidud. See on hea näide rohkem kollektiivsusele orienteeritud kultuurist, ütleks Hofstede. Aga nii see on. Sõbrad on olulised ja nende meelespidamine. Kuigi viimased aastad on lõhki ajanud Ukrainas nii sõpruskondi kui peresid. Ikka selle va sõja pärast, kus rindejoon jookseb inimeste vahelt, tegelikult. Ja see on see probleem, sest ukrainlasel ja ukrainlasel on tekkinud vahe, eristumine ideoloogiate kaudu, mis on lõhkunud palju enamat kui riigi territooriumi. Soola pekki aga naudivad nad endiselt ja kapsarullid, eriti ema tehtud, on hõrgutis endiselt. Kui vaid emad ja lapsed veel kokku saada jaksavad selles sisemises konfliktis. Kiievi kotlet aga olgu lohutuseks teistele. Ukrainased sellest eriti ei tea ega pea 🙂